Teavitades on võimalik nakkuskoldeid likvideerida

September 12, 2014, 9:53 am

≫ Next: Akadeemik Erast Parmastot meenutades - Seeneringid

≪ Previous: Merivartide rändesalgad

$

0

0

 

Ilusate hilissuviste ilmadega liigub rahvast metsades hulgi.

 

Palun andke teada, kui leiate metsast kas surnud või haigena tunduva metssea: tuvastage oma asukoht (kellel nutitelefon või GPS – seade) ja edastage võimalikult täpne teave. Vältige kontakti surnud loomaga.

 

Veterinaarkeskuste numbrid leiab Põllumajandusministeeriumi veebilehelt:

www.seakatk.ee

 

Keskkonnainspektsiooni infotelefoni number 1313

loe edasi

---

Akadeemik Erast Parmastot meenutades - Seeneringid

September 13, 2014, 12:10 am

≫ Next: Kiilid on hilissuvel nähtus omaette

≪ Previous: Teavitades on võimalik nakkuskoldeid likvideerida

$

0

0

Lühendatult ajakirjast „Loodus“

Foto: Arne Ader

 

Nõiaring. Punane kärbseseen

 

Seeneringe on igaüks meist muidugi näinud. Metsas moodustavad mitmed seeneliigid katkendlikke sõõre või kaarekatkendeid. Katkendlikkus tuleb sellest, et seeneniidistikul jääb iga aastaga maa all laiemaks kasvades ikka mõni teine seen või puu ette. Kus takistust pole (näiteks karja- või  heinamaal), on mitmed seened ilusate ringidena. Selliselt kasvavad näiteks metsikud šampinjonid.  Ringi teke saab alguse mullas idanenud ja siis kasvama hakanud seeneeostest. Kui mingeid tõkkeid  ees pole, kasvab seen igas suunas enam-vähem ühtlase kiirusega, umbes 5-25 sentimeetrit aastas.

Taanis täheldati käesoleva sajandi alguses isegi ühe 28meetrise läbimõõduga seeneringi diameetri poolteisemeetrilist suurenemist ühe aasta jooksul. Seeneniidistiku nooremas osas kasvavad mullast välja viljakehad - need jala otsa pandud kübaraga  moodustised, mida me palja silmaga ja erilise uurimiseta näeme ja seeneks nimetame. Seen ise on  muidugi palju suurem, aga ega me mulla sisse ja ilma mikroskoobi abita seeneniidikesi näha ei suuda.  Iga-aastaste kordusmõõtmiste abil saame ligikaudselt hinnata seeneringi vanust, mis võib ulatuda  mitmesaja aastani. Põhja-Ameerikas olevat nähtud kuni 200meetrise läbimõõduga ringe, nende   vanust on hinnatud kuni 800 aastani.  Kes kordagi metsa pole saanud või seal maha pole vaadanud, on seeneringi ehk näinud kodus  moosipurgis. Alguses on hallituse ümar laik pisike; kui kohe meetmeid kasutusele ei võeta, läheb ta  ikka suuremaks. Laigu serv on valge, seal vallutavad moosi pinda noored seeneniidid. Keskkoht on  siniroheline, kuna pind on kaetud seene värviliste eostega. 

 

Metsas ja moosipoti juures on asi kergesti taibatav: me kas näeme seent või ei näe. Rohumaadel  kasvava kevad-võluheiniku seeneringid on aga nähtavad ka siis, kui pole kevad ja seetõttu seent  ennast veel või enam näha pole. Maa-alune seeneniidistik surub ringjalt edasi kasvades ettejääva  heina kasvu maha või rohi isegi sureb. Nimelt võtab niidistik suure osa mullas olevaist lämmastiku- ja   fosforiühenditest ja ehk niiskusestki endale, jättes taimed sellest ilma. Ka kasutab ta toiduks surnud  rohujuuri.

 

Kenad, muuseas väga maitsvad, seene viljakehad kasvavad sellises ringis mais või juunis. Peagi on  nad aga kadunud ja ringist jääb näha vaid ängistatud kasvuga rohu või palja mulla riba. Selle välise  ringi sees on aga teinegi, kus rohi on lopsakam, tumedam, tavalisest priskema kasvuga. Selles  tsoonis on seeneniidistik juba surnud, väetades nõnda mulda. Nii võib seenering olla kasvõi sada  aastat vana, seeneniidid ise on aga ainult mõne aasta vanused. Näiv ring on tegelikult rõngas.  Neid rõngaid võib Eestiski mitmel pool märgata.

 

Erast Parmasto – Seenevana (1928 – 2012),Eesti Teaduste Akadeemia liige, professor.

 

Artikli leiad täiskujul:

http://www.loodusajakiri.ee/vana_loodus/arhiiv/juuli98/seenevana.htm

loe edasi

Kiilid on hilissuvel nähtus omaette

September 13, 2014, 10:20 am

≫ Next: Tartus oodatakse Meteoroloogia huviringi õppureid

≪ Previous: Akadeemik Erast Parmastot meenutades - Seeneringid

$

0

0

Fotod: Arne Ader

 

Pruun tondihobu

 

Pruun-tondihobu ehk suur tondihobu     Aeshna grandis

 

Pruun-tondihobu on täiesti äratuntav ka kiile mittetundvatele looduses hulkujatele ja seda isegi lennul. Meil on nad kõikjal levinud ning lendavad külmadeni ilmade saabumiseni.

 

Nad on meie ainsad punakaspruuni kehaga eristiivalised kiilid, kellel on läbipaistvalt pronksjad tiivad. Taimel istuval isaskiilil märkame siniseid laike, tagakeha teisel ja kolmanda segmendil, emaskiilil neid pole. Veel lähemal uurimise märkame, et isaskiili pruunidel silmadel on sinised laigud ja emaskiili silmad on pruunid. Emaskiili seljal kohe tiibade taga on kaunistuseks kaks väikest kollast täppi, mis isasel on sinised. Vaata tähelepanelikult Arne pilte, kas märkad soo- ja liigitunnuseid.

 

Nad on meie ühed suuremad kiilid (kehapikkust kuni kaheksa sentimeetrit ja tiibade siruulatust kümne sentimeetri ringis), vaid kuningkiil ja metsa – tondihobu on kröömike suuremad. Häid lendajaid võime kohata ka päris kaugel veekogudest, aga lendavad nad üsna aeglaselt madalal taimestiku kohal.

 

Pruun-tondihobude elukorraldus on järgmine: emane muneb munad taimevartele, aga veepinna alla. Mustvalged kiiliröövikud kooruvad tuleval aastal, elavad veetaimedel ja nende vastsestaadium kestab paar või isegi kolm aastat. Valmikud, keda nüüd lendamas näeme, ei talvitu.

 

Pruun-tondihobu

loe edasi

Tartus oodatakse Meteoroloogia huviringi õppureid

September 14, 2014, 3:42 am

≫ Next: Raamatu esitlus toimub teisipäeval

≪ Previous: Kiilid on hilissuvel nähtus omaette

$

0

0

Pildistas Jüri Kamenik

 

Rünkpilved muutuvad kihtrünkpilvestikuks (5. septembril Männiku karjäärijärve ääres)

 

Alates 2014. a sügisest alustab tööd „Ilmavaatlejate huviring“, kuhu ootame õpilasi alates 7. klassist. Alustame ühe rühmaga, kuhu mahub kuni 12 huvilist, sega on võimalus osaleda vaid kõige „suurematel asjahuvilistel“, kes tunnevad tõelist huvi atmosfääris toimuvast.

 

“Ilmavaatlejad” kohtuvad kord nädalas (Tartus HuviTERA koolis), millele lisanduvad välisvaatlused (Tartus või Tõraveres), väljasõidud ja külastused meteoroloogiaga seotud asutustesse ning vaatlusväljakutele.

Ringi juhendavad Jüri Kamenik ja Sven-Erik Enno, külalislektoriteks Kaupo Mändla, Velle Toll, Barbara Hein ja osaleda on lubanud nii mõnigi ilmateadlane-ekspert (sünoptikud, klimatoloogid). Muuhulgas leitakse aega tutvumaks atmosfäärinähtuste pildistamisega: kuidas pildistada vikerkaari, halosid, välke, pilvi jne. Ilmafotograafia tarvis on planeeritud välitööde tunnid.

 

Vaata juhendajate blogi „Ilm ja inimesed“

 

Kui oled huvitatud ringis osalemisest, siis saada e-kiri oma nimega aadressil:

anne@huvitera.ee

 

„Ilmavaatlejate“ ringi nn õppemaks kujuneb sarnaseks teiste ringide hinnaga16 eur/kuus. Aga registreerumisel saab täpsemalt teada.

loe edasi

Raamatu esitlus toimub teisipäeval

September 14, 2014, 4:14 am

≫ Next: Kalakotkaste pesa on tühjaks jäänud

≪ Previous: Tartus oodatakse Meteoroloogia huviringi õppureid

$

0

0

 

 

Kirjastus Varrak ja Kristel Vilbaste ootavad Teid raamatu „Jõhvikas“ esitlusele, 16. septembril, kell 16, Solarise keskuse, Apollo raamatukaupluses.

 

Kristeliga ajab juttu Ain Raal. Laanetaguse laule laulavad Mikk Sarv ja sõbrad. Maitsmiseks pakutakse erinevaid jõhvikaid.

 

“Söö end terveks!” on olulisim õpetus, mida vanarahval meile jagada on. Meie soode samblases põues peidab end mari, mille söömine tagab pika eluea. See on jõhvikas. Vaid kolm jõhvikat iga päev aitab elada ligi saja aastaseks.

Raamatust leiate õpetusi jõhvikatest ravimite valmistamiseks ja tõeliselt tervistavaid toiduretsepte igaühe lauale. Võite lugeda sellestki, mis peitub jõhvika “südames” ja mida teadlased tema kohta räägivad.

 
Kirja on saanud ka Eesti jõhvikakasvatuse ligi poole sajandi pikkune uurimise ja kasvatamise lugu. Saate teada, millised kaunitarid on hariliku jõhvika sordimarjad. Leiate täpsed juhised, kuidas rajada koduaeda mõneruutmeetrine jõhvikapeenar, mille saagist piisab ühe pere talvevarudeks.

  
Ja muidugi jagatakse teadmisi selle kohta, kust rabas jõhvikaid leida võib, kuidas neid tõhusamalt korjata, puhastada ja säilitada.

Kristel on tõstatanud  küsimuse: kas jõhvika võiks nimetada meie rahvusmarjaks?

See on ainus mari, mis ei vaja säilitamiseks mingeid eritingimusi. Temaga raviti raskeid nakkus - ja nahahaigusi. Ta oli skorbuudirohi meie vahvatele maadeavastajatele ning tuntud vererõhualandaja tabletipuuduses nõukogude ajal. Temaga on koguni vingumürgitust ravitud - selleks pandi mari kõrva. 

 

Tutvu raamatu sisuga - LINK

loe edasi

Kalakotkaste pesa on tühjaks jäänud

September 15, 2014, 2:08 am

≫ Next: Tsilp-tsalp...

≪ Previous: Raamatu esitlus toimub teisipäeval

$

0

0

Veebikaamera pildi salvestas Andi, LK foorumist

 

Ilmar maandub saagiga…

 

Ja pesa ongi tühjaks jäänud. Laupäeval oli kuulda veel noorte kotkaste kilkamist, eile käisid pesa uudistamas nii rasvatihane, kui pasknäär…

 

Rännet alustas esimesena juba kuu aja eest emaslind, kalakotkastel ongi nõnda kombeks. Meie saatjatega varustatud kalakotkad talvituvad enamalt jaolt Aafrika lääneosas – Angolas, Gabonis, Kongos, Sudaanis ja Etioopias. Nad on väga head lendajad ning kuue tuhande kilomeetrisele rändele kulub neil alla kuu aja. Ilma pelguseta ületatakse ka suured veekogud.

 

Tuult tiibadesse sõbrad ja õnnelikku maadeavastamist.

 

Täname Kotkaklubi, foorumi kalakotkaste sõpru ja muidugi arvukat vaatajaskonda.

loe edasi

Tsilp-tsalp...

September 15, 2014, 9:23 am

≫ Next: 37. NÄDAL 8.9.2014-14.9.2014. Jõgeva ümbruses

≪ Previous: Kalakotkaste pesa on tühjaks jäänud

$

0

0

Foto: Arne Ader

 

Väike-lehelind

 

Väike-lehelind        Phylloscopus collybita

 

… kõlab kaunitel hilissuvistel või varasügisestel päevadel nii metsadest, parkidest, kalmistutelt kui puisniitudelt väike-lehelindude laulu. Laulikuid kuulda on lihtsam kui neid märgata.

 

Tagasihoidliku välimusega linnukesed väga sarnased veidi suuremale salu-lehelinnule, aga laul ongi see, mis „reedab“ kellega tegu. Oliivikarva tuhmi seljasulestikuga, heledama alapoolega, rinnal kergelt kollakat tooni. Pisike ja peenike, tume putkatoidulise nokk, kulmutriip lühike ja hele. Jalad mustjad ning peened. Kehapikkust veidi üle kümne sentimeetri, kaalu kuni kümme grammi.

 

Meil pesitsenud paarid koos tänavusuviste noorlindudega (nende seljasulestik on rohekam ehk nad sarnanevad veel enam salu-lehelindudega) alustasid rännet juba kuu aja eest, aga kirdepoolseid läbirändajaid liigub kuni oktoobri lõpuni, mõnel talvel on üksikuid talvitujaid kohatud. Enamalt jaolt öörändurid, kes talvituvad Lõuna-Euroopas, Ida-Aafrikas või Ees-Aasias.

loe edasi

37. NÄDAL 8.9.2014-14.9.2014. Jõgeva ümbruses

September 16, 2014, 12:10 am

≫ Next: VIDEO: pruunkaru, rebane ja kureparv õhtusel toitumislennul

≪ Previous: Tsilp-tsalp...

$

0

0

Pildistasid ja ülevaate koostasid Laine ja Vello Keppart

 

Sügisheleenium õitseb aedades juba mõnda aega

 

Ilm oli taas suviselt soe. Ööpäeva keskmine õhutemperatuur püsis esmaspäevast reedeni 15‑16 kraadi piires, päeviti tõusis õhutemperatuur 21-23 kraadini. Esmaspäeva öö oli veel jahe ja minimaalne õhutemperatuur langes kuue kraadini, kuid teisipäevast reedeni püsis minimaalne õhutemperatuur 10-12 kraadi piires.

 

Mesilased toituvad õitsema hakanud kukeharjal

 

Niisugused öised temperatuurid on iseloomuslikud suvisele ajale. Öösiti tekkis udu, mis sageli hajus hommikul alles kella 9 paiku. Nädalavahetusel ilm jahenes. Pühapäeval oli päeval õhusooja ainult kuni 17 kraadi ja öösel langes termomeetri näit õhus kolme kraadini, maapinna lähedal mulla kohal null kraadi lähedale ja rohul esines öökülm. Varahommikul olid rohumaad hallast valged. Aedades põõsaste vahel öökülma ei esinenud ja kurgi- ning kõrvitsalehed jäid alles.

 

Vaher hakkas värvuma

 

Puude lehestikus oli valdav roheline värvus, kuid järjest rohkem lisandus teisi värvitoone. Saarepuud muutusid kollakaks ja hakkasid langetama lehti. Maas on ka kase, pärna jt puude lehti. Esimesed tammetõrud varisesid. Näha on teistkordselt õitsvaid taimi: võililli, kellukaid, metsmaasikaid jt. Metsades leidub endiselt palju söögiseeni. Suitsupääsukesi enam näha ei ole. Põldudel totusid suured kajakate parved. Pühapäeval tiirutasid kaks merikotkast Jõgeva linna lähedal põldude kohal. Alanud on väikeste lindude massiline ränne, mis kestab tavaliselt ligikaudu kuu aega. 

 

Sügislilled alustasid õitsemist

 

Jõgeval, 15.9.2014.

loe edasi

---

VIDEO: pruunkaru, rebane ja kureparv õhtusel toitumislennul

September 16, 2014, 4:18 am

≫ Next: VIDEO: merikotkas ja vaikelu rannikul

≪ Previous: 37. NÄDAL 8.9.2014-14.9.2014. Jõgeva ümbruses

$

0

0

Video salvestas Pinkeluza, LK foorumist

 

 

Kuivõrd erinevalt ning tähelepanelikult käituvad loomad looduses, võrreldes näiteks loomaaia asukatega. Kooseksisteerimisel kehtivaid käitumisreegleid ja suhtlust on huvitav jälgida.

 

Pruunkaru või -karud on õhtuti kohal tavaliselt enne kella seitset ning neile tunduvad ohust „märguandjatena“ tõsiseltvõetavatena vaid ettevaatlikud rongad, teiste tegelaste, kas liikuvate või lendavate „sahmimist“ jälgitakse vaid ükskõikse pilgutõstuga.

 

Veebikaamera pildi salvestas Cax, LK foorumist

 

 

Rebased on endid mugavalt sisse seadnud jälgimiskohtadel. Kährikud, kelle kohta on väljend: kui ühte näed on selles kandis neid kümme. Eile sai kokku loetud ainult kaheksa, aga nad hoidsid rebased oma tegutsemispiirkonnast osava strateegiaga eemale.

loe edasi

VIDEO: merikotkas ja vaikelu rannikul

September 17, 2014, 5:30 am

≫ Next: 12. Matsalu Loodusfilmide Festivali kava

≪ Previous: VIDEO: pruunkaru, rebane ja kureparv õhtusel toitumislennul

$

0

0

Video salvestas Fleur, LK foorumist

 

 

Erineva vanusega merikotkaid näeme veebikaamera vahendusel pea igapäevaselt. Tegelikult tuli merikas uudistama, kas hallvaresed on minngi toidupoolise avastanud…

 

Põhjust on rääkida ka sellest, et äsja kinnitas keskkonnaminister oma määrusega kahekümne kahe merikotka püsielupaiga piirid ning kaitsekorra - need merikotkaste pesapaigad asuvad Hiiu-, Harju-, Jõgeva-, Lääne-, Pärnu-, Saare-, Tartu- ja Võrumaal.

 

Merikotkaste arvukus hakkas Eestis taastuma alles 1970. aastate teisest poolest. Praegu läheneb meil pesitsevate merikotkapaaride arv 250-le, kuid veel 1960. aastate lõpus ei olnud meil mõnel aastal andmeid ühestki edukast pesitsemisest.

 

Merikotkaste pesapaikade kaitse alla võtmise ettepaneku tegi Eesti röövlinnueksperte koondav Kotkaklubi.Merikotka püsielupaik tähendab pesapuud ümbritsevat kaitsetsooni, kus inimtegevus on piiratud ajal, mil kotkad pesitsevad. 15. veebruarist kuni 31. juulini võib merikotkaste pesasid ümbritsevatel aladel olla vaid erandjuhtumitel, näiteks järelevalve- ja päästetöödel ning Keskkonnaamet võib lubada pesitsusajal teha püsielupaigas teadus- ja hooldustöid.
 
1. augustist kuni 14. veebruarini on püsielupaigas viibimine, jahipidamine, kalapüük, seente-marjade korjamine lubatud. Püsielupaika läbivaid teid ja radu on samuti lubatud kogu aeg liikumiseks kasutada.
 
Peamiselt pesitusaegse rahu tagamiseks moodustatud piiranguvööndites on lubatud majandustegevus, aga seda vaid kaitse-eeskirjaga kehtestatud tingimustel. Püsielupaikades kehtestatud piirangud on vajalikud merikotkaste häirimatuks pesitsemiseks.

 

Keskkonnaministeeriumi poolt kinnitatud pikaajalise tegevuskava kaitse-eesmärk on merikotka arvukuse taastumise võimaldamine ja liigi säilimine Eestis vähemalt 300 paari suuruse asurkonnana.

 

 

Pildiseeria salvestas Aita, LK foorumist

 

loe edasi

12. Matsalu Loodusfilmide Festivali kava

September 17, 2014, 7:45 am

≫ Next: MAFF 2014 filmid Tallinna Loomaaia uues keskkonnaharidus-keskuses

≪ Previous: VIDEO: merikotkas ja vaikelu rannikul

$

0

0

 

 

17.-21. september 2014

 

 

NELJAPÄEV, 18. september
10.00	SÜVAMEREHAID  Megasuu-hai on üks hiljuti avastatud süvamerehai liikidest. Eelajaloolised "elavad fossiilid" haid varitsevad meres siiani. Neli aastat kulus õppimisele, kuidas filmida salapäraseid süvamerehaisid. Söödaks pandi kašeloti lihakeha lahe põhja. Väikeste allveelaevade ja heade kaameratega saadi varemtundmatute olendite käitumine jäädvustatud.	IP	Jaapan	52 min
11.00	VEEALUNE DŽUNGEL  See film on kutse süüvida salapärasesse ja põnevasse maailma - väikesesse inimese rajatud järve. Algselt oli see kruusaauk, mis hiljem unustati, ökoloogiline ime toimubki just seal. Inimese osavõtuta taassündiv biotüüp on kujunemas, moodustades tõelise varjupaiga haruldastele ja ohustatud liikidele. Vaataja viiakse avastusretkele kalade ja lindude hulka, kes asustavad väikest järve ja selle ümbrust.	A	Saksamaa	52 min
	KAKADU 4  Vihmaperiood Austraalia suurimas, Kakadu rahvuspargis. Iga torm tekitab ettearvamatu kaose: vesi tõuseb, metssead segamini pühvlitega ehmatavad ettevaatamatuid turiste; kohalikud kipuvad taas vette seal, kus krokodillid ees, metsik tuul räsib puid. Keset kaost jälgime Kakadu töötajaid, sest nemad elavad ja töötavad selles iidses keskkonnas. Filmitud 12 pingelise kuu jooksul, on elu ja surma draama, kus inimene on vastamisi loodusega.	B	Austraalia	56 min
13.00	HAMILTONI SEIKLUSED (FLORIDA MANAATI) Kõige õrnem imetaja Maal - lamantiin, Florida lahe rannik on koht taeva ja põrgu vahel: Siin elavad lamantiinlaste perekonda kuuluvad florida manaatid, siin nad paarituvad ja poegivad; siin nad otsivad soojust kristallselges vees ja kasvatavad oma järglasi. See võiks olla rahulik elu. Aga inimestel on nende õnged, kiirpaatide teravad sõukruvid ja turistide halastamatu käitumine. Need muudavad manaatide elu raskeks. Film jälgib ema-poja paari elu rohkem kui kolme aasta jooksul.	A	Saksamaa	44 min
	NAMIBIA KÕRBERIIK  Tolm ja luited, päike ja liiv: Namiibia igati äärmuslik, kõrbenud Edela-Aafrika maastik. Põnev lugu sellest, kuidas meie planeedi suurimad loomad suudavad ellu jääda maakera vanimas ja hulleimas kõrbes. Aastas vaid üürikest aega voolavad jõed suudavad Namiibia kuivades piirkondades siiski luua tingimused mitmekesise loomastiku eluks: elevandid, kaelkirjakud, paavianid, antiloobid, lõvid.	A	Austria	53 min
15.00	VULLKAANIPURSKED JA TUHK  Laki purse 1783 põhjustas suuri ilma- ja kliimamuutusi põhjpoolkeral. Indoneesia maavärinad ja vulkaanipursked on erinevad, sest tektoonilised plaadid põrkuvad seal üksteisega. Näeme ka Krakataud ja Tamborat ning missuguseid katastroofide nad põhjustasid. Viimaks Eyjafjallajökulli purse.Tuhk ei piirdu Islandiga, tuuled kandsid seda Euroopasse, kus see tekitas suuri probleeme lennuliikluses.	A	Island	58 min
	VAIMOLENDID – NJASSA NÄHTAMATU KUNINGRIIK  Keith ja Colleen Begg jälgisid Mosambiigis, Njassa Rahvuskaitsealal sealsete kogukondade keerulisi vaimseid suhteid metsloomadega. Mosambiigi Cyao inimesed nii austavad elusloodust kui võitlevad sellega igapäevaselt. Selleks, et toime tulla, paluvad nad regulaarselt abi oma esivanemate vaimudelt. See nähtamatu vaimuriik, mida kutsutakse "Majini" , mõjutab oluliselt inimeste mõtteid ja tegusid. Tundub, et vaimude tegevusega saab seletada peaaegu kõike Njassas - alates inimsööja-lõvidest ja ulukilihaärist kuni kroonilise elevantide salaküttimiseni, mille laine on uhanud üle kogu Aafrikas.	B	Lõuna-Aafrika Vabariik	48 min
17.00	KUMMITUSED MEIE MASINAS  Meie kõrgelt mehhaniseeritud maailmas on loomad peidetud, varjus. Film heidab valgust üksikutele loomadele, kes on päästetud meie tänapäeva masin-maailma käest. Läbi loomafotograafi Jo-Anne McArthuri südame ja objektiivi saame lähemalt tuttavaks paljudega neist.	B	Kanada	93 min
	WAWATA TOPU – IDA-TIMORI NÄKINEIUD  Wawata Topu (naissukeldujad) on neli põlvkonda naiskalureid Adara külas, West Atauro rannikupiirkonnas Ida-Timoris. Nende igapäevaelu on toodud selles etnograafilises portrees, mis teeb nähtavaks nende kriitilise panuse leibkonna majandusse ja kalapüügi-ühiskonda tervikuna kiirete sotsiaalsete muutuste taustal.	B	Ida-Timor	33 min
19.30	PRANTSUSMAA LOODUS  Kaunilt filmitud lugu pakub sissevaadet ilusa maa loodusesse. Siin põimub tuhandete aastate pikkune ajalugu ja olemus looduskooslustega, kus inimesed ja metsloomad saavad eksisteerida üksteise kõrval. Alpide tippudest Korsika saareni, kohtame muuhulgas uskumatu saatusega vähetuntud loomi, samuti ka inimesi, kes nendega kokku puutunud. Põnev retk Prantsusmaa loodusse.	IP	Prantsusmaa	90 min
REEDE, 19. september
10.00	JÕEHOBUJÕUGUD  Vihmahooajal on Luangwa jõe org Sambias lausa paradiis. Jõehobujõukudel - või karjadel - on palju süüa ja mõnulemisruumi. Aga kuiv hooaeg on tulemas. Ja kui see juhtub, muutub paradiis mudaauguks, seejärel kuivaks, mõranenud maaks. Jõehobud peavad otsustama, kas liikuda otsima paremaid paiku või surra. See on tragöödia, kuid see kõik on osa elust.	IP	Lõuna-Aafrika Vabariik	50 min
11.00	BALTIKUMI LOODUS 2 – METSAD JA RABAD Kirde-Euroopas asub kolm Saksamaal peaaegu avastamata riiki: Eesti, Läti ja Leedu. Christoph Hauschildi loodusfilmi teine osa portreteerib Läänemereriikide looduse mitmekesisust : pruunkaru, ilvest ja metsist Eesti metsades, näha on ka Euroopa kõige laiem juga ja rohunepi paaritustants Läti- Leedu piiril.	A	Saksamaa	48 min
	PAPAGOIDE PLANEET  Rämedad, värvilised ja sageli tuhandete miilide kaugusel oma loomulikust elukohast, vallutavad papagoid maailma linnu. Nad on ka ühed enim ohustatud lindude perekonnad. See värviline ja lõbus film uurib, kuidas ja miks papagoid on edukad inimese elupaikades, samal ajal looduses mitte nii väga.	A	Austria	52 min
13.00	SUUR KONNAKOTKAS – LIND NAGU EI KEEGI TEINE  Poolas suure konnakotka päästmise projekti käigus üle võetud film linnuharuldustest ja nende uurijast. Sealmail pesitseb vaid 10-15 kotkapaari. Jälgitakse kotkapaari elu Kirde-Poolas – pesaehitusest kuni sügisese äralennuni.	B	Poola	55 min
	AEDNIKSIPELGAD  Aedniksipelgad on põllumajandusega tegelnud 50 miljonit aastat. Nad on loonud keerulise ühiskonna, kus igaühel on konkreetne roll: saagikoristus, kandmine, ühiskonnakaitse, teedeehitus, jäätmekoristus, ehitamine, isegi matustekorraldus. Nad kasvatavad oma pesades seeni.	A	Jaapan	49 min
15.00	RABA  Sood ja rabad on oaasid Kesk-Euroopa kultiveeritud maastikes. Rabaloodus pakub üllatusi – seal elab palju värvikaid ja veidraidki liike. Taimed, mis söövad loomi, seened, kes imevad elumahlad taimedest. Rohunepi pulmatants või sookure tibu koorumine – kui mainida mõnda nõmmede iga-aastastest imedest. Näeme rabade liigirikkust, ühtlasi on film vaikne palve: hoidke ja kaitske viimaseid rabasid!	A	Saksamaa	50 min
	ELEVANDID TOAS  Kui filmitegija jälgib elevandikarja, õpib tundma nende käitumist, siis õpetavad loomad talle mõndagi ka inimestest. Nathan Pilcher jälgis elevanti nimega Logisev Kihv neli aastat ja nägi selle ajaga, kuidas juht-emaelevant hoiab peret tihedalt koos, esineb turistidele, tõrjub röövloomade ähvardusi, väldib külaelanike viha, kaitseb ja õpetab poega Wellingtoni.	B	Lõuna-Aafrika Vabariik	50 min
17.00	JAHTIDES JÄÄD  Tunnustatud keskkonnafotograaf James Balog oli kord skeptiline kliimamuutuste ja sellealaste teaduslike uuringute suhtes. Aga läbi ta enda fotoseeria jää äärmuslikest muutustest avastab ta neist vaieldamatud tõendid meie muutuvas planeedil. Balog kasutab aegluup-kaameraid, lüües mitme aastaga rekordi maailma liustike jälgimisel. Tema unustamatus videos surub ta aastad sekunditesse, jäädvustab jäämägede kadumist, mida nad teevad hingematva kiirusega.	B	USA	75 min
	KÕRBESAARED  Kui Cape Verde avastati, oli see puutumata kõrb. Täna pakuvad Roheneemesaarte kolm asustamata saart harva-avanevat akent minevikku - kõrb saartel. Igal aastal korraldab kohalik MTÜ Biosfera 1 laagri kõige kuivemal ja kaugemal Razo laiul. Esimesena hakati seal kaitsma endeemilist tormilindu, seejärel uuriti sisemaa elanikke, sealhulgas unikaalset ja ohustatud lindu - Razo lõokest.	A	Portugal	32 min
19.00	GUADALQUIVIR – SUUR JÕGI  Suur Lõuna-Hispaania jõgi voolab Andaluusias põhjast lõunasse, nagu suur arter venib ta 600 kilomeetri pikkuselt. Alates jõe sünnikohast Cazorla mägedes, kuni tema suudmeni Donana rahvuspargis, on loo peategelaseks hoopis rebane. Justnagu läbi tema silmade avastame tähelepanuväärse bioloogilise mitmekesisuse, mis see väike olend kohtab oma teekonnal.	IP	Austria	52 min
	SININE INGEL  Läbi ökokujurite kummituslike ja kaunite veealuste kujude oleme tunnistajaks kunstliku korallrahu sünnile, tajume, kuidas me kõik oleme lahutamatult seotud maailmamerega ja kuidas meie tänased valikud mõjutavad seda, mille jätame tulevastele põlvkondadele.	IP	USA	72 min
LAUPÄEV, 20. september
9.00	TÕELINE DINGO  Film uurib nende looduslike koerte intiimset ja saladuslikku elu Austraalia Sinimägedes. Film annab ülevaate koerakarja elutsüklist alates poegade sünnist, nende kasvamisest kuni oma koha sissevõtmiseni suures loodusekõiksuses. Kasutatakse uusimai teadusmeetodeid, uurimaks, kuidas see vastuoluline koer sobib Austraalia maastikku ja kuidas ta on üle võtnud tippkiskja rolli. Dingo ei pruugi olla põline loom, kuid ilma dingota võiks paljusid kohalikke liike oodata väljasuremine.	IP	Austria	53 min
	KONGO – INIMAHVIDE MAA  Kongo – enamikust jõgedest võimsam ja ohtlikum, kuid just tema kallastel elavad mõned kõige imelisemad olendid Maal. Meie lähimad sugulased, inimahvid ,elavad sügaval tihedas džunglis, mis ümbritseb Kongot ja selle harujõgesid, seal elab kolm maailma neljast inimahviliigist.	IP	Saksamaa	48 min
11.00	ELUKARUSELL - VILJAPUUAED  Aastaring vanas viljapuuaias. Näeme tüüpilisi aiaelanikke nagu puukoristaja, põldhiir, orav või hirv. Seegi kooslus on oluline osa Euroopa kultuuripärandist. Nagu väike Eedeni aed.	A	Saksamaa	52 min
	MÕÕKVAALAD – MUUTUSTE LOIVAD  See film näitab praegusi muutusi Arktikas: põhjapolaaraladel on kiireim soojenemine meie planeedil. Sel on dramaatilised tagajärjed: ühest küljest kaovad jääkaru olulised elupaigad - sest see suur kiskja saab hülgeid jahtida ainult jääl. Teisalt, Põhja-Jäämeri avaneb suvel üha rohkem, seega üha suureneb mõõkvaalade jahiala. Nii on mõõkvaalad asendamas jääkarusid põhjala tippkiskja positsioonil.	B	Austria	53 min
13.00	TULEVIK SINU TAGA  Kunene jõe piirkond on poolrändleva eluviisiga himba hõimu ala. Samas moodustab jõgi loodusliku riigipiiri Namiibia ja Angola vahel. Hõimu pealik Hyndere ja tema perekond sõltuvad Kunenest. Nende kari sööb kaldal, nad kasvatavad oma saagi seal ning matavaid lahkunuid. Angola ja Namiibia otsustasid koos Kunenele tammi ehitada, et piirkond saaks elektri. Vastavalt nende endi avaldustele kohta, kus see ümbritsevale kõige vähem kahju teeb. Hyndere aga ei ole kindel. Ta kardab, et traditsioonid kaovad ning see võib olla isegi himba hõimu lõpp.	B	Holland	25 min
	NIILUSE LUMED  Uganda Rwenzori mäed tõusevad Aafrika südames 5000m kõrgusele. Seal asuvad maakera ainsad ekvatoriaal-liustikud. Aga need "Kuumäed", mille olemasolu tekitas Euroopas sensatsiooni kui nad 1906 esmavallutati, on kiiresti muutumas. Kaks teadlast- fotograafi sooritas ambitsioonika ekspeditsiooni, õppimaks tundma liustike praegust seisu. Nende jäädvustatu, võrreldes hertsog Abruzzi legendaarsel 1906 ekspeditsioonil Vittorio Sella tehtud fotodega visualiseerivad sajandi kliimamuutuse.	B	USA	20 min
	RÄNDLINDUDE SALATEED  Juba üle kahekümne aasta on Christian Moullec linde uurinud. Ta õppis ülikerglennukite piloodiks ja saab nüüd sõita nende kõrval. Nüüd on tal üks veidi hull projekt: linnurännukool. Ta lendab koos rühma inkubaatoris kasvanud hanedega ja laseb nad lõunas vabadusse. Christian loodab, et nad õpivad oma õppetükid ja annavad need edasi ka teistele metshanedele. Esimest korda ajaloos sattume linnurände keskele.	B	Prantsusmaa	52 min
15.00	KESET VET 1: PELLINKI JA HAAPASAARI  Soomes on 179 000 saart, kordades rohkem kui Kreekas. Põhjamaa saarestik on karm, kuid hingematvalt ilus, saarte elanikud võitlevad tuulega kui kadakad. Oma filmisarjas viib Petteri Saario meid ilusamatele Soome saartele, avafilmis Soome lahe idaosas.	B	Soome	29 min
	ÕDE-VENDA IGAVESTI  Õde-vend Magnar ja Oddny pole kunagi lahkunud oma lapsepõlvekodust. Nad peavad peretalu, nagu seda tegi mitu põlvkonda enne neid. Aeg näib seisvat, kuid see hakkab otsa saama.	B	Norra	75 min
18.00	FESTIVALI LÕPETAMINE  Võidufilmi korduslinastus
PÜHAPÄEV, 21. september
10.00	AUSTRAALIA LOODUS 2: HIIDLINDUDE MAA  Punased kaljud ja kängurud päikeseloojangus - see on Austraalia nagu me seda teame. Viienda mandri kõige varjatum ala jääb riigi kirdeosa troopilistesse vihmametsadesse. Seal võib leida känguruid, kes ronivad puude otsas; soodes varitsevad saakloomi harikrokodillid - suurimad krokodillid maa peal. Sügaval džunglis elavad uudishimulikud paradiisilinnud ja kaasuar - suur lind, kes tundub olevat saabunud muinasajast.	IP	Saksamaa	48 min
11.00	Auhinnatud film
12.00	SUUR-KAUKASUS  Kaukaasia mäeahelik moodustab maagilise piiri Euroopa ja Aasia vahel. Filmitegija Henry M. Mix ja tema meeskond veetis seal üle aasta. Tulemuseks muljetavaldav dokumentaalfilm loodusimest Musta ja Kaspia mere vahel. Kõrgmäestik ja ekstreemsed ilmastikutingimused on seal loonud ainulaadse floora ja fauna ning teeb Kaukaasiast ühe maailma 25st kõige olulisemast liigilise mitmekesisuse keskusest.	IP	Saksamaa	40 min
13.00	Auhinnatud film
14.00	ELEVANDIJÕUGUD  Kuival hooajal ei jätku Hwange rahvuspargis Zimbabwes piisavalt vett ega toitu. Viiskümmend tuhat elevanti peavad hakkama rändama. Me järgime ühe 15-liikmelise elevandikarja teekonda Chobe jõele Botswanas. Juhib vana emaelevant-matriarh, kari koosneb tema järglastest. On juhi kohustus saada pere turvaliselt jõele. Hoolimata kõigist ohtudest suudab matriarh sellega hakkama saada. Elevantidele on perekond kõik.	IP	Lõuna-Aafrika Vabariik	50 min
15.00	Auhinnatud film
16.00	AUSTRAALIA LOODUS 4: KOAALADE METS  Ida-Austraalia eukalüptimetsad on tuntud nii kurgupastillide maitse kui kaisukarude koaalade poolest. Aga seal on palju muud - alusmetsa kummalised linnud ehitavad keerulisi pesi ja petavad teineteist lauluga. Päeval on kõikjal maod, öö varjus ilmub välja imelikke imetajaid: eukalüptimets on Austraalia veidraimate olendite kodu – munev nokkloom ja tema kummaline nõbu sipelgasiil.	IP	Saksamaa	48 min
17.00	Auhinnatud film
18.00	MÜÜTILINE AUSSEERLAND  See maastik on sündinud jääst ja kaljudest; ilus ja maaliline, üks loomise tippsaavutusi. Ometi on see org Kesk-Austrias purustatud ja kiusatud, looduse jõud on seda raputanud; see on elupaik nii inimestele kui loomadele, aga see pole üldse lihtne elu.

loe edasi

MAFF 2014 filmid Tallinna Loomaaia uues keskkonnaharidus-keskuses

September 18, 2014, 3:09 am

≫ Next: VIDEO: võimsad helid vaikses öös

≪ Previous: 12. Matsalu Loodusfilmide Festivali kava

$

0

0

 

Tallinna Loomaaia keskkonnahariduskeskuses näidatakse käimasoleva Matsalu Loodusfilmide Festivali uusi võistlusprogrammi filme 19.-21. septembrini. Välja on valitud 10  käesoleva aasta võistlusprogrammi filmi.

Kõigil kolmel päeval pääseb õhtusele seansile filme vaatama 2 eurose piletiga, mille saab osta loomaaia Õismäe - poolsest läänevärava kassast enne seansi algust. Keskkonnahariduskeskus asub loomaaia lääneväravas Ehitajate tee 150.

Laupäeval ja pühapäeval on mõttekas päevaste filmide vaatamist ühendada loomaaia külastusega.

Loomaaed on septembrikuus avatud kella 9 kuni 19, pileteid saab kassast osta kuni kella 17 –ni.

 

Filmiprogramm:

Reedel, 19. septembril kell 19.00

Austraalia loodus 1 – Punakängurude riik

Saksamaa – 48 minutit

Nende kuningriik on kõrbes: Austraalia südames elab  suurim kukkurloom, punakänguru. Kuudepikkune  põud, kuumus ja mõned laigud kuiva rohtu - siin elamiseks peab sul olema väga hea põhjus. Austraalia eluslooduses pole puudust veidratest ellujäämis- strateegiatest. Esimene film nelja-osalisest  Austraalia looduse seeriast tõestab seda suurepäraselt.

 

Rändlindude salateed, Prantsusmaa – 52 minutit

Juba üle kahekümne aasta on Christian Moullec linde uurinud. Ta õppis ülikerglennukite piloodiks ja saab nüüd sõita nende kõrval. Nüüd on tal üks veidi hull projekt:  linnurännukool. Ta lendab  koos rühma inkubaatoris kasvanud hanedega ja laseb  nad  lõunas vabadusse. Christian loodab, et nad õpivad oma õppetükid ja annavad need edasi ka teistele metshanedele. Esimest korda ajaloos sattume  linnurände keskele.

Laupäeval, 20. septembril kell 12.00

Gepardi tee võimule, Lõuna-Aafrika Vabariik – 50 minutit

Gunner on noor gepard, kes sündis gepardikarja Linyantis, Botswanas. Hetkest, mil ta oma silmad avas, on asjaolud tema vastu. Ta on pesakonna heidik. Nüüd  peab Gunner kõvasti võitlema iga  toidu- ja tähelepanuraasukese eest.

 

Mõõkvaalad – muutuste loivad, Austria – 53 minutit

See film näitab praegusi muutusi Arktikas: põhjapolaaraladel on kiireim soojenemine meie planeedil. Sel on dramaatilised tagajärjed: ühest küljest kaovad jääkaru olulised elupaigad - sest see suur kiskja saab hülgeid jahtida ainult jääl. Teisalt, Põhja-Jäämeri  avaneb  suvel  üha rohkem, seega üha suureneb mõõkvaalade jahiala. Nii on mõõkvaalad asendamas jääkarusid põhjala tippkiskja positsioonil.

 

Kell 17.00

Elevandid toas, Lõuna-Aafrika Vabariik – 50 minutit

Kui filmitegija jälgib elevandikarja, õpib tundma nende käitumist, siis õpetavad loomad talle mõndagi ka inimestest.  Nathan Pilcher jälgis elevanti nimega Logisev Kihv neli aastat ja nägi selle ajaga, kuidas   juht-emaelevant hoiab peret tihedalt koos, esineb  turistidele, tõrjub röövloomade ähvardusi, väldib külaelanike viha,  kaitseb ja õpetab poega Wellingtoni.

 

Papagoide planeet, Austria – 52 minutit

Rämedad, värvilised ja sageli tuhandete miilide kaugusel oma loomulikust elukohast, vallutavad papagoid maailma linnu. Nad on ka ühed enim ohustatud lindude perekonnad. See värviline ja lõbus film uurib, kuidas ja miks papagoid on edukad inimese elupaikades,  samal ajal looduses mitte nii väga.

 

Pühapäeval, 21. septembril kell 14.00

Namibia kõrberiik, Austria – 53 minutit

Tolm ja  luited, päike ja liiv: Namiibia  igati äärmuslik, kõrbenud Edela-Aafrika maastik.   Põnev lugu sellest, kuidas  meie planeedi  suurimad loomad suudavad ellu jääda  maakera vanimas ja hullemas kõrbes. Aastas vaid üürikest aega voolavad jõed  suudavad Namiibia kuivades piirkondades siiski luua tingimused  mitmekesise loomastiku eluks: elevandid,  kaelkirjakud,  paavianid, antiloobid, lõvid.

 

Hamiltoni seiklused (Florida manaati), Saksamaa – 44 minutit

Kõige õrnem imetaja Maal - lamantiin, Florida lahe rannik on koht taeva ja põrgu vahel: Siin elavad lamantiinlaste perekonda kuuluvad florida manaatid, siin nad paarituvad ja poegivad; siin nad otsivad soojust kristallselges vees ja kasvatavad oma järglasi. See võiks olla rahulik elu.  Aga inimestel on nende  õnged,   kiirpaatide teravad sõukruvid ja turistide halastamatu käitumine. Need muudavad manaatide elu raskeks. Film jälgib ema-poja paari elu rohkem kui kolme aasta jooksul.

 

Kell 17.00

Aedniksipelgad, Jaapani – 49 minutit

Aedniksipelgad on põllumajandusega tegelnud 50 miljonit aastat. Nad on loonud keerulise ühiskonna, kus igaühel on konkreetne roll: saagikoristus, kandmine, ühiskonnakaitse, teedeehitus, jäätmekoristus, ehitamine, isegi matuste korraldus.  Nad kasvatavad oma pesades seeni.

 

Mittelooduslik valik, Austria – 53 minutit

Kaljupääsukeste tiivad Nebraskas on lühenenud, Chesapeake Bay kilpkonnade loivad aga  on suurenenud.  Galapagose saartel on  eri liigid koondunud  tagasi ühte. Mis on juhtunud evolutsiooniga? Vastus on väga lihtne: meie. Inimesed  on planeeti tundmatuseni muutnud -  rohumaad ja metsad  asendanud linnadega,  mürgitanud õhu ja vee.  Kõik need muutused on muutnud ka evolutsiooni käiku, sageli üllataval viisil.

 

 

Lisateave:

Christina Daous, koordinaator

christina.daous@tallinnzoo.ee

5770 5028

loe edasi

VIDEO: võimsad helid vaikses öös

September 18, 2014, 8:42 am

≫ Next: Fotopäev laupäeval 20. septembril Lihula mõisas

≪ Previous: MAFF 2014 filmid Tallinna Loomaaia uues keskkonnaharidus-keskuses

$

0

0

Video salvestas Pinkeluza, LK foorumist

 

 

Punahirv       Cervus elaphus

 

Lootsime saada punahirved veebikaamera kaadrisse aasta „tähtsaima sündmuse“ aegu ja olime sellele ka üsna lähedal, paraku töötavad kaamera lähikonnas juba kuu algusest metsalangetusmasinad ja punahirvede harjumispärane teekond on „läbi lõigatud“. Suursuguste loomade pulmahäälitsusi saab vaiksel varasügisesel ööl videolt kuulda ning nende tegemisi vaid ette kujutada. Kõige häälekamad ollakse nii hilistel õhtu-, kui varastel hommikutundidel.

 

Võimas hirvepull on koondanud „haaremi“, kaheksast või enamast lehmast, keda peab teiste võimekate isasloomade eest kaitsma – võivad toimuda päris verised võrdsete pullide turniirid. Nooremad pullikesed on küll uudishimulikud, aga taganevad kiiresti ning ilma võitluseta. Selline sugupull paaritab „haaremist“ kõik vähemalt kaheaastased lehmad. Selle kolme nädalaga kaotab paarisaja kilone pull oma kehakaalust paarkümmend protsenti, sellise pulli hormoonihaisust liha ei ole võimalik süüa, kui jahimees ta juhuslikult tabanud on.

 

Pulmade möödudes jätavad pullid lehmakarja maha – moodustuma hakkavad isasloomade salgad nagu me neid talvel veebikaamera ees nägime kõik uhkete sarvedega.

 

Möödunud aastal sai hirvepulma aegsed pildid kaadrisse Peep Käspre, Lääne-Virumaal.

 

Pöörake tähelepanu pulli „pulmaaegsele“ võimsale kaelale

 

Pull oma „haaremiga“

 

Eesti punahirve arvukus on jahimeeste hinnangul umbkaudu kolm tuhat isendit. Neist üle poole elab Saaremaal ja umbes veerand Hiiumaal.  Mandri - Eestis elutseb rohkem hirvi lõunapoolsetel aladel. Lätis on see liik levinud kõikjal ja sealtpoolt toimub ka punahirvede sisseränne.

 

Punahirve seisundist täpsemalt ulukite seirearuandest lk. 23-27: LINK

 

Punahirve levik Eestis 2013. a talvise ruutloenduse järgi.

Keskkonnagentuuri kaart.

loe edasi

Fotopäev laupäeval 20. septembril Lihula mõisas

September 18, 2014, 12:21 pm

≫ Next: Eesti Looduse fotovõistluse tähtaeg läheneb

≪ Previous: VIDEO: võimsad helid vaikses öös

$

0

0

 

·       Kell 10.00 Urmas Tartes "Päevaliblikate lugu - pildilugude teekond loodusest vaatajani."

·       Kell 11.30 Kimmo Ohtonen „Mis teeb loodusfilmist hea loodusfilmi? Kuidas me jôuame vaatajani filmi kaudu? Kas loodusfilme saab defineerida samade pôhimôtete ja reeglite alusel kui teise žanri dokumentaalfilme? Kui tähtis on lugu loodusfilmis?“

·       Kell 13 lõunapaus

·       Kell 14 Kimmo Ohtonen „Brown Bear – the Power Animal“

·       Kell 15 Mauri Leivo “Järvekaur, vee lind”

·       Kell 16 MAFFi lennushow. Filmimiseks ja pildistamiseks mõeldud kaugjuhitavate kopterite tutvustus

 

Fotopäeva tutvustab korraldaja Heiko Kruusi

 

Tänavuse Matsalu Loodusfilmide festivali fotopäeva kandvaks teemaks on loo jutustamine – seda nii pildirea kui video puhul. Päeva lõpetab väike lennushow, kus tutvustatakse kõrgekvaliteediliste fotode ja videote tegemiseks mõeldud Eestis valmistatavaid minikoptereid.

 

Tänapäevane fototehnika võimaldab lisaks seisvatele piltidele toota ka väga hea kvaliteediga liikuvat pilti. Nii võib fotograaf üha sagedamini täita ka filmimehe rolli. Nii üritamegi tänavusel festivalil tuua piltnikke lähemale loodusfilmide tegijatele.

 

Kimmo Ohtotnen

 

Üheks esinejaks on seekord Kimmo Ohtonen Soomest, mees kes on kodus nii loodusfilmide tegemises kui ka fotoraamatute koostamises. Ta on Soome televisioonis linastunud dokumentaalsarjale “Disappearing North“ja “Into the Wild” stenarist, lavastaja ja saatejuht. Samas on tal käsil projekt pruunkarudest, mille tulemusena peaks ilmuma paari aasta pärast raamat.

 

Kimmo Ohtonen

 

Kimmo otsib Matsalust koos kohalviibijatega vastust sellistele küsimustele, nagu näiteks „Mis teeb loodusfilmist hea loodusfilmi? Kuidas me jôuame vaatajani filmi kaudu? Kas loodusfilme saab defineerida samade pôhimôtete ja reeglite alusel kui teise žanri dokumentaalfilme? Kui tähtis on lugu loodusfilmis?“ Ise on ta proovinud neid küsimusi lahata läbi oma viimase kümne aasta tööde.

 

Kimmo Ohtonen on loodussaadete juht ja režissöör, Soome WWF liige. Ta on lõpetanud telemeedia eriala Chesteri Kolledžis, mis kätkes meedia seadusandlust, televisioonile käsikirja kirjutamist, meediat, ühiskonda ning teleproduktsiooni. Kimmo ettekande teises osas on fookuses loo tähendus loodusfotograafias. 

 

Urmas Tartes

 

Oma lugu liblikatest on jutustada putukateadlasel ja kirglikul loodusfotograafil Urmas Tartesel, kel ilmus sel aastal koostöös Erki Õunapiga raamat „Eesti päevaliblikad“ ning koos Arne Aderi ja Margit Mõttusega valmis Sagadi metsamuuseumi jaoks näitus päevaliblikatest: „Kuidas jutustada läbi piltide liblikate lugu?“. Urmas ja Margit kirjeldavad protsessi erinevaid etappe alates materjali ülespildistamisest kuni näituse ja raamatu vormistamiseni.

 

Mauri Leivo

 

Soome fotograaf Mauri Leivo tuleb Lihulasse koos näitusega järvekaurist. Fotopäeval tutvustab ta oma kokkupuuteid selle imelise linnuga lähemalt.

 

Fotopäeva lõpetab pildistamiseks ja filmimiseks mõeldud kaugjuhitavate lennumasinate esitlus Eesti firmalt Airborne Mechatronics OÜ. Nemad tegelevad just sellise tehnika väljatöötamisega. Nende koptereid kasutatakse juba mitmel pool maailmas. Huvilised saavad tehnikat näha, tutvuda erinevate õhuvõtete võimalustega ning toimub ka demopildistamine.

 

MAFF festivalil näeme üheksat fotonäitust:

http://www.looduskalender.ee/node/21087

loe edasi

Eesti Looduse fotovõistluse tähtaeg läheneb

September 19, 2014, 12:10 am

≫ Next: Värvi ise

≪ Previous: Fotopäev laupäeval 20. septembril Lihula mõisas

$

0

0

 

Eesti Looduse eriauhind – Ingmar Muusikus

 

 

Foto peab olema pildistatud Eestis ning sellel jäädvustatud vabalt looduses elavad loomad, taimed või seened üksi või mitmekesi. Fotod inimesega harjunud loomadest või istutatud taimedest võistlevad omaette noorte kategooriates (koduloom ja aiataim). Maastikupilte võistlusel ei hinnata.

Pildistatud loom, taim või seen peab olema äratuntav ning autoril võimalikult täpselt määratud. Iga foto juurde ootame kindlasti lühikest lugu (100–500 tähemärki), kus ja kuidas pilt on saadud ja kes on pildil.

 

Fotovõistluse koduleht, kus saab pilte üles laadida: LINK

loe edasi

---

Värvi ise

September 20, 2014, 12:10 am

≫ Next: Kohtumised rästikuga

≪ Previous: Eesti Looduse fotovõistluse tähtaeg läheneb

$

0

0

Teada annab Riho Kinks, EOÜ

 

 

Eesti Ornitoloogiaühing andis välja Eesti lindude värviraamatu, kus värvilist sulekuube ootab kakskümmend Eesti tuntumat linnuliiki. See sobib nii mudilasele kui koolilapsele, kontoriametnikule kui vanaemale - vanaisale, nii algajale linnuhuvilisele lindudega tutvumiseks kui ornitoloogile oma teadmiste kontrollimiseks.

 

Raamatu on koostanud Elo Hermann, kujundanud Marge Nelk, joonistuste autor on Triin Kaasiku. Tegemist on värviraamatu esimese osaga, teine osa on kavas välja anda järgmisel aastal.

 

Raamat on müügil Apollo ja Rahva Raamatu poodides.

 

loe edasi

Kohtumised rästikuga

September 20, 2014, 11:31 am

≫ Next: Kas ühed kosklad kõik?

≪ Previous: Värvi ise

$

0

0

Kirjutas Kristel Vilbaste

Pildistas Arne Ader

 

Saarepuu

 

Sügise sähvatused on vahtralatvades juba punasena leekimas, meie põhjamaises looduses on nädalajagu olnud juba kargust ja külmust.

 

Mis seal imestadagi, aeg on lihtsalt sealmaal. Õhk on täis kõdulõhna, veel sellist vürtsikat, milles lahkuva suve viljade aroomi, aga mitte ka sellist nagu kevadel, kui lume alt vabanenud maa hingab välja rasvast kõdu, meelitades endas seemneid tärkama.

 

Septembri kolmas nädal on looduses tähenduslik. Siis pistavad ühel päeval punuma kõik meie sookured, kes siin vaikselt põldudel nokitsenud. Nad on oodanud soodsat tuult, et minna – esimese satsina. Eks neid läheb veel ja veel, kurekogumid paisuvad aina sissetulejate ja minejate hingamise rütmis. Aga see esimene minek toob Maarjamaale külmakarguse ja kurjad ilmad. Nii on see alati olnud ja jääb.

 

Veidi märkamatum on pisemate rändlindude minek. Mõned neist kihutavad minema kahe kilomeetri kõrgusel, nagu meie pisimad linnud pöialpoisid. Aga tihaste ilmumine akende taha tähendab, et põhjapoolsed linnud on päral.

 

Väike-lehelind

 

Eks lindudelgi ole natuke kahju lahkuda ja alalõpmata viskab mõni lõoke rännulennul mahajääjatele ja kodutanumatele rõõmsa trilleri. Või silksolgitab lustiliselt väike-lehelind. Hommikuudustki kostub tetrede mulinat – justnagu kevadel.

 

Aga talvekülm on teel. Öökülmad ja lumetulek pole enam Põhjala mägede taga, vaid on pilvedes Soomemaa kohal. Loodame, et tänavu venib lumevahe siiski pikemaks kui kolm kuud – mäletate jaanipäeval sadas meil ju veel lund.

 

Pomerantspuravik

 

Aga sügises on ka palju rõõmu. On viljade valmimise aeg ja seda need linnud ja loomad kõik metsas vaikselt nohistavad. Tammetõru nokas askeldav pasknäär pole praegu haruldus – kuigi, jah, ei tulnudki nii hea tammetõru – aasta, kui alguses tundus. Pihlakadki, millest puud lookas, kuivavad sügispõuas otse puu otsas. Aga kummaline on ka see, kuidas tänavu on Lõuna - Eestis õunapunne täis sellised linnusaba alt sündinud metsikud õunapuud, mis iial varem pole vilju kandnud.

 

 

Minu selle aasta vili - raamat “Jõhvikas” on nüüd lugeja ette saadetud ja paljudel juba ka läbi loetud. Ja käimas on see aeg, mida ma kõige rohkem naudin – ma saan oma lemmikust, millest kirjutasin, inimeste käest palju rohkem teada, kui ei iial varem. Telefonijutud, kirjad ja vestlused on täis infot jõhvikast, millest võiks juba uue raamatu kirjutada.

 

Jõhvikaraamatu ilmumine sai koos kirjastusega „Varrak“ ajastatud just jõhvikate valmimise ajale, ikka selleks, et inimestel jõhvikasohu minnes ja meie rahvusmarjast toitude tegemisel abi oleks.

 

Aga suur oli minu üllatus, kui muidu septembri teise nädala lõpuks Eestimaal valmiv mari tänavu valmis ei saa, ega saa. Laeva rappa tehtud kontrollkäik näitabki, et tänavune lumevaene talv ja juunikuine lumi pakuvad meile jõhvikajooksu aasta – on ju liikumisaasta. Jõhvikaid ei saa korjata ühel kohal kükitades, talle tuleb järgi minna roogu või mändidega kaetud vesisematesse kohtadesse. Kindlasti mitte lagerabale. Aga juba tulevad teated pooleteise tunniga korjatud ämbritäitest…

 

Rästik

 

Laeva rabas aga kohtasin esimese tuttavana jõhvikate asemel hoopistükis vilkalt minemaroomavat rästikut. Ja et oli möödas juba 8.september - ussimaarjapäev ehk usside urgupugemise päev, siis tahaksingi seekord rääkida natuke rästikust.

 

Ma ei tea, mis on see, mis paneb kõiki inimesi sellest loomast kõnelema – kohtamised on ju nii harvad, aga temast rääkida saab siis veel pikalt. Ja nii nagu ikka suureneb siis madu, tema arv ja ohuaste kordades.

 

Mõtlesin, et kui palju olen ma oma elus rästikut kohanud. Ja leidsin, et tõsise metsas ja soos kondajana ei tule vist päris kahekäe sõrmede arvugi välja?

 

Esimene eredam kohtumine oli lapsepõlves, kui rästik oli maal vanaema maja ees lillepeenras ja pages meie eest mutiauku. Minust vanem täditütar surus kiiruga mullaava saapatallaga kinni. Hiljem olen kuulnud, et majalävele tulev rästik ennustab surma. Aga ei mäleta ühtegi kodakondset, kes tollal lahkunud oleks.

 

Teine kord nägin rästikut rõngana ja ründevalmis – ning kohe ka salvamas meie koera Pallit, kes läks selle peale paistesse nagu pall, aga kolme päeva pärast jooksis jälle rõõmsalt ringi.

 

Siis tuleb suur vahe ning isaga seenemetsas käimisel augustikuus nähtud pisike punane rästikujupats ning isa õpetussõnad, et just vastsündinud on kõige ohtlikumad ja mürgisemad. Ja siis läks veel aastaid, kui nägin septembri alguses jõhvikakultuuril üht rasvast kolget – tollal, tuleb tunnistada, olin ma ametis küll nende sügiseste ristämblikute, kes rabamändide vahele oma võrke punuvad, kartmisega ja rästikule ei jätkunud hirmuvõdinaid.

Viies kohtumine oli tahtlik. Vaja oli saada pilt rästikupulmast ja selleks läksime sõpradega Alam - Pedja kaitseala Kirna kordonisse. Mäletan, et seisin seal vaid kõrgel vundamendi otsas ja kujutlesin, et rästikud sinna järgi ei saa... Kogu muruplats oli täis visklevaid ja võnklevaid madusid. See on asi, mille eest paneksin praegu silma pilgutamata plehku. Isegi kui tean, et rästikutel on sel ajal silmi ja lõhna vaid kaaslaste jaoks.

 

Kuues lugu on kirja saanud Jõhvikaraamatusse – kuidas me üksteist pidevalt jälgides rästiku ümbert suuri kuremarju korjasin. Mao pilk on veel siiani kuklas.

 

Seitsmes, jah, seitsmes - ma ei teagi, kas see kohtumine on olnud räägitavate juttude või mu enda kogemuse põhjal. Igatahes vaimusilmas linastub üks laisk rasvane madu Nigula kaitseala, Vana - Järve keskuse tagatrepil peesitamas.

 

Ja kaheksas, siis tänavu Laeva rabas Selli - Sillaotsa matkarajal, otse vahitorni läheduses. Paanikas põgenev siki-sakiline elukas, sellist kiirust arendades, et kartsin, et raba läheb põlema sellest põgenemisevilinast. Aga jah, jõhvikaringi tegin peale seda laudteed hüljates natuke Maatskingu pool.

 

Kuigi uurijad väidavad, et rästikuid elab meie maal 5 - 8 ühe ruutkilomeetri kohta ja just sügisel enne talvituspaikadesse pugemist võib neid mõne kännu ümber koguneda 200 - 300, on ta ikkagi haruldus, kes väärib kaitset.

 

Ja neist oma kogemustest võin küll väita, et rästiku kohtamine on suur õnn, mis linnainimesele vaid kord elus sülle sajab ja seda hetke tasub tõesti nautida.

Ah jaa, ühte surnud rästikut nägin kolm aastat tagasi Austrias allaaetuna autoteel. Just nende talvituspaikadesse kogunejate allaajamised panevad meid tunnetama kui palju neid on. Elus rästikuga me enamasti ei kohtugi, ta laseb ammu enne jalga.

 

Kindlasti peaks rästikud aga nüüd olema juba urgu pugemas, sest rästikud ei kannata välja alla miinus nelja kraadist külma ja selle eest poevad siin talvekargel maal kuni kahe meetri sügavusele urgu või mõne pekinud kännujuurika vahele.

 

Jõhvikasood ootavad teid homme!

 

Mätas jõhvikatega. Kisejärve kaldaõõtsik

loe edasi

Kas ühed kosklad kõik?

September 21, 2014, 5:14 am

≫ Next: VIDEO: mägra toimetamised

≪ Previous: Kohtumised rästikuga

$

0

0

Fotod: Arne Ader

 

Rohukosklad

 

Rohukoskel         Mergus serrator       

 

Jääkoskel            Mergus merganser

 

Mõlemad kosklaliigid pesitsevad meil: rohukosklad vaid meresaartel ja rannikul nii umbes tuhatkond paari (maru harva kohatakse neid sisemaal), aga jääkosklad ka sisevetel ning nende arvukuse on paar korda suurem.

 

Peamegi vaatama, kuidas nende rändesalku ära tunda. Hea varustusega piltnikuid liigub meie randades üha rohkem, küllalt sageli küsitakse - kummad need nüüd on?

 

Sihvakad sukelpardid mõlemad ja puhkesulestikus on sugupooled ka suht sarnase sulestikuga. Arne rändepiltidel on erinevused lennupildis märgatavad: rohukosklate ühtlane tumedam sulestik ja nemad on veidi pisemad ning kaalult kergemad. Jääkosklate pruuni peasulestikku märkab kergemini heledama sulestiku taustal. Mõlemal liigil on punakad nii nokk kui jalad.

 

Jääkosklad. Vilsandi

 

Jääkosklate vaatlused: LINK

 

Rohukosklate vaatlused: LINK

loe edasi

VIDEO: mägra toimetamised

September 21, 2014, 6:08 am

≫ Next: Kalendrisuve lõpetuseks

≪ Previous: Kas ühed kosklad kõik?

$

0

0

Video salvestas Fleur, LK foorumist

 

 

Mäger         Meles meles

 

Videol on kenasti näha meie looduse põlisasuka liikumise omapära. Kehapikkust võib sellel mägral olla seitsmekümne sentimeetri ringis, pea umbes kaksteist sentimeetrit, saba üle viieteist sentimeetri. Nüüd on just see aeg, kui talverasva kogutakse, nähtud isendil on kaalu juba üle kümne kilo. Kui paar koos peaks lagedale ilmuma, siis isasloom peaks suurem olema. Kui näha kolme looma, peaks tegu olema emasloomaga, kel kaasas kevadised kutsikad. Mäger on veidi salapärane tegelane ning vähesed on teda metsas kohanud. Nende elukorraldusi tunnevad väga hästi vanemad jahimehed, kellele selline loom huvi pakub.

 

Mägrad  siirduvad õhtuhämaruses toiduhankimise esimesele ringile. Pesast välja ja oma sissetallatud rada pidi vastutuult liikuma. Koopaelaniku haistmine ongi kõige parem, kuulmine ja nägemine viletsapoolsed. Millega endid vastu talve nuumatakse: süüakse seda mida ette satub, rajalt leitakse mõni vihmauss, pohli otsitakse nagu ka teisi metsamarju, saaremaal kasvab palju nii metsikuid õunapuid, sarapuid ning tammesid - otsima peab mahapudenenud vilju. Tiir tehakse teada-tuntud viljapõldudele nõnda on paar tundi möödas, peaks pesas veidi põõnutama. Vastu hommikut tehakse teine ring, kui nälg varem pitsitama ei hakka…

 

Veebikaamera pildi salvestas Airras, LK foorumist

 

Mägra jälgi, pildistas Tiit Hunt

Esijalgade jäljed on 5 x 5 sentimeetrit, tagajalgade jälg veidi väiksem – pildilt on näha. Kõndides on sammupikkus poole meetri ringis, aga põgenemisel meetriste vahedega. Mägral  on viis varvast ja kaevuril peavad korralikud küüned olema.  

loe edasi

Kalendrisuve lõpetuseks

September 21, 2014, 8:24 am

≫ Next: Triitonid poevad talvepessa oktoobris

≪ Previous: VIDEO: mägra toimetamised

$

0

0

Pildistas ja kirja pani Jüri Kamenik

 

Õhtupäike kuldab koristatud viljapõldu (Kibunas)

 

Ongi jõudnud kätte selle suve viimaseid päevi - 21. september. Kuigi astronoomiline suvi lõppeb alles 23. septembril, toimub muutus juba varem, sest antitsüklon enam ei kaitse tsüklonite eest nii ongi neil vaba voli tormata Läänemere õhuruumi. Seega on meil põhjust arvata, et sünoptiline sügis areneb seekord kaugemale, kui augustis.

 

Klimaatilistest aastaaegadest saame lugeda: LINK

 

Aga seniks, kuni toimub suurem muutus ilmastikus, võime nautida ilusat ja vaikset suvise nädalavahetuse lõppu. Vaatamata põuale kalduvatele ilmaoludele tervitas tänanegi hommik meid rohke kastega ja päevasooja oli tubli paarikümne kraadi ringis. 

loe edasi