Foto: Arne Ader
Haohunnik aianurgas sobib siilile pesaks. Otepää kirikuaed
Harilik siil Erinaceus europaeus
Et tali üle elada, peaks siil enne talveunne heitmist kaaluma vähemalt seitse-kaheksasada grammi. Seda just tänavuste poegade puhul, vanaloomade kaal on maksimaalselt kuni kaks kilo, aga kevadeks jääb siilidel alles vaid pool sügisesest kaalust. Varuainena kasutab organism rasvasid, millest kehatemperatuuri hoidmiseks on lihaskudedes varul nn „pruun rasvakiht“.
Talveunes siilid ei ole teovõimelised ning ei suuda häirimisele reageerida: läbisadav talvepesa toob kaasa loomakese märgumise ning ilmade külmenedes jäätumise. Lisaks ei suuda talveunes siilid ennast teiste ründavate loomade eest kaitsta. Väga suur hulk noorloomadest saabki talvel, une pealt hukka. Siilid on inimkaaslejad ja kui Sa oma elamise lähedal tead siili talvepesa haohunniku näol, siis võiks selle kuhja tipule kasutatud kile, tõrvapapi või miski käepärasega vaikselt katta ning roigastega kinnitada. Tervet haohunnikut ei tohi kinni katta: talvepesas tekib õhupuudus, kondensaat, hallitus ja kasu asemel võib talvituja hukkuda.
Talveunes siili hapniku- ja energiatarve on hoomatavalt väiksem suvisest: kehatemperatuur võib langeda kuni +6 kraadini ehk siis üle kolmekümne kraadi, hingamine aeglustuda suviselt mõnekümnelt korralt, üheksa korrani minutis. Kuid organism toodab jääkaineid ja niiskust rasva „põletamise“ tagajärjel ning seetõttu peab loomake iga seitsme-kümne päeva tagant tõstma oma kehatemperatuuri, muidu ei saa ju virtsata. Muidugi peab pakasega organismi enam soojendama, et mitte päriselt külmuda. Kaunikesti energiat kulutavad toimingud, aga aastatuhandeid on siilisugu sellega hakkama saanud.
Meie pruunkarud sätivad endid taliuinakule. Suurtel loomadel on uinaku ajal kehatemperatuur veidi üle kolmekümne kraadi, muidugi väheneb energia, hapnikutarve ning enamus jääkained laguneb suures organismis. Pruunkarud vahetavad tihti oma asendit ja on tegelikult uinakust hoolimata vajadusel või häirimise korral teovõimelised.
Uinakut teevad oma urgudes ka mägrad. Kährikud lähevad tukkuma vaid suurte pakastega, aga metsloomade toitmiskohtade läheduses „tuiavad“ ka siis ringi – oleme ju metsakaamerast näinud.