Foto: Arne Ader
Kährikkoer
Kährikkoer ehk kährik Nyctereutes procyonoides
Vahepealne lumekattega hilissügis ja näemegi kährikutel tihedat ning pikka talvekarva. Kehakaal on suvisega võrreldes kahekordistunud - kui suvel oli täiskasvanud loomade kaal kuue kilo kanti, siis hilissügiseks kuni kolmteist kilo ja seda rasvavarude arvel. Topeltkaal teeb kährikud kohmakaks ja veidi koomiliseks nende liikumise. Maanteede veertes, autotulede valguses. Hõlpsat saaki otsivaid loomi näeme harvemini kui pooleteise kuu eest. Vastavalt vähem ka kährikute laipu teedel. Hoidutakse enam urgude lähedusse.Vanaloomad on alates oktoobrist jälle paarides ning talvituvad koos, oma väljakujunenud territooriumil.
Kui lumi uuesti maha tuleb, põõnab kährikupaar mitu päeva enne, kui välja uudistama ja jälgi jätma tullakse. Nende taliuinak on väga katkendlik.
Ega me ei tea meil elavate kährikute arvukust ning väljend: „kui ühte kährikut näed, peab neid lähikonnas olema vähemalt kümmekond“ vastab peidulise ja öise eluviisiga kährikute puhul tõele.