Kirjutas Kristel Vilbaste, loodusenaine@hot.ee
Pildistas Arne Ader
Paksu uduga maastik. Vihtjärv Otepää kõrgustikul
Iga rohelise okka küljes on suur särav tilk, üks neist potsatab kõrvulukustavasse hommikuvaikusesse ja kohe manatakse udust uus asemele. Jõulukuuse lapsed otsekui nutaks, kui tulen neid endaga tuppa kaasa kutsuma.
Nädala neli ilmamärki:
kuldnokaparv,talvekarvas jänes,roheline muruja paks udu.
Jah, jõulukuuse valmisvaatamise aeg on käes. Aga tundub, et tänavu ei taha keegi justkui tuppa tullagi. Vesimärg mets paneb iseendalgi ninaotsa tilkuma ja kuuskede pärast nutma. Aga lõpuks leian metsaveerest sellise kuusekese, kes on üsna suurema puu kaissu pugenud ja mõned oksad suisa lehvitavad rõõmsalt: „Võta mind! Võta mind!“ Praegu on hea aeg kuuse ümber keerutada, kaeda tema oksarüüd, kas mõni külg pole kiibakam või okkarüü liiga hõre. Varsti sajab maha sügavpehme paks lumi ja kuusekasukas näeb õues välja hoopis teistsugune kui hiljem toanurgas. On õige aeg jõulukuuse väljavalimiseks ja läbirääkimisteks, kas lõhnav - vaigune ikka tahab jõulumellu tulla. Minu väljavalitu tahab, sest on väsinud trügimisest suurema seltsilisega ja luban talle imetlevaid laste särasilmi ja kaunist jõulumuusikat. Kadripäeva järgne kuusemetsaskäik on alati kui rituaal millegi ilusa algamiseks, vaikuse kuulatamiseks ja järelemõtlemiseks. See on üdini ulatuva uduga aeg, kuid ka aeg, mil esimest korda saab taas metsas käia, ilma et kõrge rohi jalust rebiks. Esimene lumi on läinud, aga on ka rohurinde maadligi surunud. Mets on täis osoonilõhna, kuid kõduhaisu polegi enam tunda.
Põldudel tärkab rohelus ja metskitsedele on see meeltmööda
Haldjasinine udu
Udu ise on aga nii kaunis, eriti siis, kui pimedus on just vajunud metsale ja maale. Sel nädalal käisin Tõrvas Valgamaa õpetajate õuesõppekoolituse lõpuüritusel ja kõige kaunim osa sellest oli käik kooliümbruse pargis valgusrajal. Valgus ise oli looritatud sügavasse uttu ja kui õpetaja Liia Ortus meid hetkeks pimedusse Õhne jõe kõrgel kaldal juhtis, siis sai kasvava kuu valgusest tõeline lumm. Kaugel all, sügavas pimeduses, voolas sügistardumuses jõeke, kuuvalgusest helendav udu tema kohal oli haldjasinine, nii salapärane, et oli tunne, et kohe tantsivad sealt välja tuules lehvivate kleitidega haldjapiigad. Aga ei tulnud kandlemängu ega tantsukeerdu – ikka sügav sumbunud vaikus. Nii vaikne, et isegi hetkeks rajalt kõrvalejooksnud öökullina huilgav poisipõngerjas jooksis kiiresti tagasi ema juurde ja otsis lähedust.
Hakilondid õhtutaevas
Päev selle öö kõrval on nii üürike, et linnud jõuavad kompostihunnikul vaevu hommikusöögi võtta, kui peavad juba õhtusöögi järele ruttama. Siiski oli nädala mõnel päeval taevast isegi päikesenaeratust näha, nii rõõmsat, et kuldnokad tüürisid lõuna poolt taas tagasi ja tekitasid inimestes sügavat hämmeldust. Tedred ei suuda samuti kudrutamist jätta, kuigi juba peaaegu jõulukuu. Hakid ja varesed korraldavad ikka veel päevaseid toidutuure koristatud viljapõldudele, õhtul saabuvad nad linnadesse karniisidele ja puudele ööbima nii suurtes ja kärarikastes parvedes, et päikeseloojangul on taevas vahel must.
Metsades hulguvad ringi tihasesalgad. Põhjatihase nokas on lepa isasurb
Lumeootus
Metsad paistavad aga nüüd maapinnani tõesti läbi, püsti on veel mõned hallräbaldunud leheriismetega ohakad ja mustanupsulised soolikarohud, aga kõik, mis painduda sai, on maadligi litsutud. Puudel pole enam ainsatki lehte. Mõni üksik lõunapoolse olekuga tamm hoiab oma tuule käes kõlisevaid lehti ja raudremmelga viljatuustid on puus, kõik ülejäänu on vihmast ja udust mustavalt vitsuline ja kõle. Üksik iminõges kivi juures püüab veel roheliste lehtedega lehvida ja niidetud väljad rohetavad, aga ülejäänud taimeriik ootab... ootab kaitsvat sooja valget lumekasukat. Ja loodavad nad seda enne, kui tuleb kõlekülm, mis hoolega peidetud pungad ära näpistaks.
Hallikarva jänes
Ses märjas metsas ei taha isegi loomad liikuda, vaid talvehalliks tõmmanud halljänes silkab üle põllu. Teisal istub rebane põhuhunniku juures ja ootab. Kõht ei ole veel nii tühi, et peaks mööda põldu silkama ja „hiirehüppeid“ tegema. Loomi näeb praegu õues kõige rohkem liiklusmärkidel. Põnevusega jälgisin sel nädalal, mis loomi siis maanteeameti arvates meie maastikul kõige rohkem liigub. Sest uue liiklusseaduse järgi hoiatab punakolmnurk „Metsloomad“ sellele kohale omase metslooma ilmumisest. Kõige enam tundub märkideloenduse järgi Eestis olevat hirvesid, seejärel põtrasid, mõnes kohas konnasid. Põltsamaa pargis kohtab parte ja ühes kohas on meil ka hoiatavalt palju oravaid – Kadriorus.
Valgus männivaigus
Valged, suure läbimõõduga rõngad kuu ümber ehk päikese ümber, samati tulpad päikese lähedal, n. n. ebapäikesed, kuulutavad külma ette. stud. astr. Hjalmar Mäe, 1921.
SOOVITUS:
Raskesti paranevate haavade jaoks keedeti vanasti kuusevaigust haavaplaastrit. Selleks pandi paksu põhjaga potti 4 osa puhast vaiku, 1 osa searasva või võid, 1 osa vaha või taruvaiku, mõni tilk rukkiorase mahla, pisut soola ja keedeti seda segu 10 minutit. Nii arstiti kõiki haavu, kus „viha“ sees.
Eesti allikad: Põhjatu allikas
Saaremaal Kuresaare lähedal Võhma maantee viiendal kilomeetril asub suur ja kuulsus ohvriallikas. Püha allikas vuliseb Pähkla küla taga madalal heinamaal väikses metsatukas, see on sügavrohelise veega Põhjatu allikas. Nimetuse on allikas saanud oma sügavusest – kord olevat 7 sülla (süld – laiali sirutatud käte sõrmeotste vahe) pikkuselt ritvu üksteise otsa seotud ja allikasse aetud, kuid põhi jäänud kätte saamata. Ka ei olevat kogu küla köied kokkuseotuna põhja ulatunud. "Põhjatu" kõlab läänesaarlase suus "pöhatu", mis on juba üsna lähedal "pühatule", seega arvatakse, et tema esialgne nimi on pärit sõnast püha. Allikad, mida varemalt on maapõuest avanenud rohkem, on olnud väga kuulsad, siia käidud ohverdamas kõigist Saaremaa nurkadest. Tavalisteks ohvriandideks olid mündid, kahjanud inimesed pesid silmi puhta allikaveega ja silmanägemine olevat sellest paremaks läinud.