Metsnugis talvekasukas

 

 

 

Metsnugised asustavad päris erinevaid metsatüüpe, eelistatavalt koos tiheda alusmetsaga, aga ka põõsastikke (sarapikud, kadastikud). Inimasustuse lähedust nugised ei pelga, läbi kolatakse või peatutakse isegi elumajade pööningutel või kõrvalhoonetes. Metsas on ajutisteks peatuspaikadeks puuõõnsused, orava- või suuremate lindude risupesad. Muidu veekogudest eemale hoiduvat metsnugist on jää tekkimise ajal näha roostikes liikumas, sealt võib sellel ajal leida arvestatavat toidulisa.

 

Saleda metsnugise suurust võib võrrelda kassiga – kaaluga alla paari kilo. Teistest kärplastest ollakse veidi suuremad ja pikemate jalgadega. Karvastik tihe, kohev, tavaliselt tumepruun.  Sihvakas ja tugev olemisega, kohev saba keskeltläbi paarikümne sentimeetrine. Kõrvad suht suured ja teravatipulised. Kaelal ja rinnal torkab silma suur kollakas ehk oranž rinnalaik.

 

Lumele jätab enamalt jaolt ebamääraseid ovaalse kujuga paarisjälgi. Talvel on metsnugise tallapäkad karvased ja tagumised jalad astutakse esimeste käppade jälgedesse. Jahti peetakse ning söödavat otsitakse siiski enam maapinnal. Jäljed kaovad mõne puu juures ning puult-puule liikumine käib väga sarnaselt oravale. Hämara ja ööloomana liigutakse suht palju, ilusate ilmadega kuni kümme kilomeetrit ööpäevas. Talvel varjutakse väga juhuslikes kohtades ja tegevuse piirkond on samuti laienenud kuna elatakse üksikeluviisiliselt.

 

Kiskja on kiskja, metsnugis võib talvel jälitada ning murda endast suurema valgejänese. Oravaid käiakse nende talipesades kimbutamas, jahitakse maapinnal kanalisi  ja närilisi ning raibe on arvestatav toidulisa. Seireandmetel asustab meie metsi üle kuue tuhande metsnugise.

 

Inimasustustes ja kultuurmaastikel tegutseb veidi väiksem kivinugis, keda üha enam kohatakse Lääne- ja Loode-Eestis. Kivinugisel on tallapäkad isegi talvel karvadeta, seega jäljed selgemad. Suuremalt valge või valkjas on jalgadele hargnev rinnalaik.