Foto: Arne Ader
Ohakalind nokib takjaseemneid
Ohakalind Carduelis carduelis
Ohakalindude suvine arvukus oli suurim, läbirändajaid oli samuti hulgaliselt, kui talvituma jääb meile vast kuni mõnikümmend tuhat kaunist ning värvikat sulelist. Kui puurilindude pidamine jõukamatel linnainimestel veel „moes“ oli püüdsid poisikesed neid paeltega ja just ohakaseemnetega peibutades värskelt sadanud lumelt.
Ohakalinnud on seltsivad, liiguvad ringi ning toituvad väikeste salkadena. Lumega saavad linnud seemned kätte kõrgemakasvulisematelt ja tugeva varrega umbrohtudelt – põldohakatelt, villtakjatelt, pujudelt või teistelt korvõielistelt taimedelt.
Kireva ja peaaegu sarnase välimikuga on vanalinnud. Legend kõneleb: ohakalinnud jäänud maailma loomise ajal lindude värvimisele hiljaks nõnda said omale kasutatud värvipaleti ülejäägid.
Lindude peasulestik on punase-musta-valge kombinatsioon, selg heledam pruun, tiivad mustad, hästimärgatava kollase tiivavöödiga. Rinnasulestik mitmetooniliselt heledam. Sabasuled mustad, valge otsaga. Nokk on suuremapoolne ja teravate takjaokaste vahelt seemnete urgitsemiseks „nagu loodud“. Jalgade värvus vanaroosa.
Noorlinde võib salkades kergelt eristada: nad on üldiselt hallikamad, peasulestiku värvid pole veel päriselt välja kujunenud, aga iseloomulik kollane tiivavööt on hästi näha.