Taas uuest linnumäärajast

 

Kevadel ilmus lõpuks eesti keeles parim lindude määraja, mis üldse kunagi tehtud. Sellest sai siis ka linnuvaatleja lehel kirjutatud (vt märtsi esimese dekaadi artikkel). Kahjuks pean esialgse põgusa tutvumise põhjal tehtud soovituse tagasi võtma. Alljärgnevalt toon ära Eesti Looduse detsembrinumbrisse läinud tutvustuse:

 

 

Käesoleva aasta kevadel ilmus lõpuks eesti keeles parim Euroopa lindude määraja, mis üldse kunagi tehtud. Määrajas on ära toodud kõik Lääne-Palearktises kohatud linnuliigid. Põhjalikes liigikirjeldustes on tähtsamad määramistunnused kursiivis välja toodud ning joonistel nooltega viidatud, mis teeb määraja kasutamise lihtsaks: diagnostilised tunnused leiab kohe üles. Määramisele aitavad kaasa ka detailsed illustratsioonid peaaegu kõigi liikide erinevate sulestike kohta. Arvestama peab aga sellega, et autorid ei ole kasutanud Euroopa Harulduskomisjonide Liidu soovitatud uut liikide süstemaatikat, mida järgitakse ka Eestis. Näiteks on raamatus hallvares ja mustvares küll juba eri liikidena esitatud, kuid niidu- ja euroopa kaelustäks on endiselt kaelustäksi alamliigid.

 

Aga kauaoodatud määrajat lehitsedes valdasid mind õige segased meeleolud. Esmalt seda, et määraja on kõvas köites. Eelistaksin pigem pehmekaanelist ja välioludele sobivamat köidet, sest kõvakaaneline muutub väljas õige ruttu „kapsaks“. Mõned linnuvaatlejad on ka kurtnud, et raamatu tekst on väga väikeses kirjas ja raskesti loetav.

 

Lisaks hakkas eestikeelses tõlkes juba põgusal tutvumisel silma mitu harjumatut terminit. Kui „määramistunnuse“ asemel kasutatava „välitunnusega“ harjub ilmselt ära, siis „sulestiku“ asemel kasutatav „rüü“ on küll väga võõras. Näiteks „hundrüü“ ja „puhkerüü“ tunduvad vähemalt esialgu vägagi harjumatud.

 

Olulisem on aga, et silma hakkas lubamatult palju tehnilist praaki. Kohe sisekaanel, linnu topograafia lehel on kirjas, et laba-hoosuled nummerdatakse seestpoolt tipu poole, kuid juuresoleval joonisel on see ometi vastupidi. Pealegi on joonise juures „välislabast“ saanud „välislatv“. Samal lehel juhatatakse kahlajate ja kajakate topograafia juurde, kuid viidatud lehekülgedel neist asjust juttu ei ole. Ka linnunimetustega on mitmel pool asjad sassis. Näiteks on mustkõht-tormilinnust saanud joonise juures mustselg-tormilind ja valgekulm-tormipääsust valgekulm-tormilind, jaapani tormipääsut nimetatakse tekstis jaapani tormilinnuks ja raba-neppviglet raba-nepptildriks, turpialidest on jooniste juures saanud trupialid, mustjalg- ehk meritüllil on joonisel eelistatud nime meritüll ja soo-roolinnul putke-roolindu, kõvernokk-rüdi on aga nimetatud vana nimega -rislaks jne.

 

Ise ma eestikeelset versiooni ei kasuta, sest keeleuuendused tundusid liigagi võõrastavad ning kasutan jätkuvalt määraja soome- ja inglisekeelseid väljaandeid. Nii juhtuski, et määraja jäi raamaturiiulisse mitmeks kuuks tolmu koguma, kuni sügisel hakkas tulema vihjeid, et kevadel põgusal otsimisel leitud vead oli vaid jäämäe veepealne osa. Võtsin siis kätte ja algatuseks võrdlesin värvitahvlite tekstiosa inglisekeelse väljaandega. Miks värvitahvlite tekstiosa? Ikka seetõttu, et üldjuhul kiputakse esimese hooga just jooniste abil linde määrama. Eestikeelne versioon tõlgiti küll rootsi keelest, aga kuna rootsi ja inglisekeelne määraja anti välja paralleelselt, siis tekstid peaks ilmselt kattuma ja võib inglisekeelsega võrrelda küll. Lisaks sedagi, et paaris kohas on mõni sõna tõlkimata jäänud ja jooniste juures leidub nii rootsi-, kui ka inglisekeelseid tõlkimata sõnu. Seega pole selge, millisest keelest ikkagi tõlgiti.

 

Ebameeldiva üllatusena tuli pea igalt jooniselehelt mõni suurem viga välja. Kohati tekkis mulje, et värvitahvlite tekstiosa on tõlkinud keegi, kes lindudest suurt midagi ei tea ja lisaks sedagi, et ilmselt tõlgiti värvitahvlite tekstijupid ilma jooniseid vaatamata.

 

Ei hakka siinkohal kõiki leitud vigu ükshaaval välja tooma, aga korduvalt on vahetusse läinud siirderüü ja puhkerüü, suvirüü ja talirüü, isaslind ja emaslind, 1. kalendriaasta ja 1. suve lind jne. Jooniste juures olevatest vigadest olgu siinkohal ära toodud vaid väike valik nendest, kus asjad on õige sassi läinud:

 

lk 47 on sõnnpea-sõtka joonise juures tõeline absurdum kirjas, sukelduva
linnu alla on kirjutatud “kui sukeldub, jälgige võimalikku rõngasasendit!”. Mis asi see rõngasasend on? Inglisekeelses variandis on kirjas “check legs for rings!” Ehk siis, kuna see liik on Euroopas pigem puuripõgenik, siis võib sukeldumise hetkel jalgades rõngaid märgata. Kui on rõngad jalas, siis on tõenäoliselt puuripõgenik.

 

lk 53 on mägikanade jooniste vahel tekst “välimuses pole vahet, mistõttu aetakse põgusalt vaadeldes segi”, aga inglisekeelne jutt räägib hoopis midagi muud “no overlap in distribution, so confusion unlikely”, ehk siis midagi sellist, et kuna areaalid ei kattu, siis segiajamine on vähetõenäoline.
lk 67 on tuttpüti joonise juures kirjas “vrd väikepütiga (paremal)”, aga joonisel on ja võrdlema peab hoopis punakurk-kauriga.
lk 67 hallpõsk-püti jooniste juures on kirjas “vrd mustkael-pütiga (paremal)”, aga joonisel on ja võrdlema peab hoopis sarvikpütiga.
lk 81 on ööhaigru juures üteldud “nokk pisut kõver (hüübil sirge)”, aga inglise keeles on “bill slightly pointing down (Bittern: inclined upwards)”, ehk siis ööhaigru nokk on allapoole suunatud, hüübil üles.
lk 113 kanakulli lennupiltide vahel on tekst “kujult sarnaneb raudkulliga (ülapoolelt)”, aga peab olema, et just kuju poolest ta erineb raudkullist ja jutt ei käi ülapoolest, vaid juhtumisi on raudkull samal lehel ülemine liik ja võrrelda tuleb ülaloleva joonisega (ingl shape differs from Sparrowhawk (above)). Uskumatu jama on kokku saanud!
lk 153 väikerüdi kulmutriibu kohta üteldakse “… katkeline kulmutriip”, aga seda ta pole, on hoopis kaheharuline (ingl split supercilium).
lk 153 siberi rüdi juures on kirjas “poolitatud põselaik”, aga inglise keeles on seal kirjas “isolated cheek patch”, ehk siis poolitamisega pole siin midagi pistmist, selgelt eristuv laik on hoopis; sama joonise lauba kohta üteldakse “tume laup ja tume valjasriba”, aga ära on ununenud, et need ühinevad (ingl dark forehead joins dark loral smudge), mis on oluline määramistunnus.

 

Estbirdingu liikmed otsisid mõne nädala jooksul määrajast lehekülgede kaupa vigu välja ja seda vaid suhteliselt väikse osa läbivaatamise käigus. Kõik leitud vead said ka tõlkijale edastatud. Kui millalgi peaks määrajast kordustrükk tulema, siis loodetavasti saavad vead parandatud. Kahjuks tundub, et vigade rohkuse tõttu ei piisa vaid uuest toimetamisest vaid määraja tuleks uuesti tõlkida. Aga mida teha esimese trükiga? See tuleks kindlasti praagiks lugeda ja kokku korjata. Samas, seda head määrajat soovitan linnuhuvilistel muidugi ka edaspidi kasutada, aga palun kasutage inglise- või soome- või mõnes muus keeles ilmunud väljaannet. Eestikeelset määrajat kasutades võite määramisega päris rappa minna või õpite veel midagi valesti ära.

 

Margus Ots, www.linnuvaatleja.ee