Veebruari teine nädal: mu isamaa armas

 

 

Härmahommik. Varblased keksivad lume sees, nüüd kõlbavad isegi kaerahelbed, mis enne ära põlati. Kõige usinam nokitseja on punase pea ja rinnaesisega isane urvalind. Masinlikult korjab ta toidulaualt iga viimasegi kui tera.

 

Nädala neli ilmamärki:

 

„Nii tore, et ma Eestis elan,“ ütleb mu 8-aastane tütretirts Aotäht hommikulauas Prillitoosi saadet vaadates, kus lauldakse loodusest ja isamaa armastusest. „Ei seedrid, ei palmid ei kasva me maal“ kõlab telerist. Kuid meil on jää ja lumi! Just sealt jääriigist me laupäeva õhtul tulime. Leigo Jäämuusikalt, kus oli võlumaailmaks laotud sajad jääkuubikud, igaühest vastu peegeldamas küünlahelk või värvivalgus. Imeline, mida pakane võib valmis voolida ja mustriteks kujundada! Terve jääskulptuuride näitus Leigo jäämeistrite käe alt, Tõnu Tamm andmas jääkujunditele viimast lihvi oma sooja peopesaga. Vaevalt, et ükski eestlane oleks valmis vahetama jääd ja lund palmide vastu. Sedasama ütleb 23-aastane, 10 aastat jäämeistri ametit pidanud Kaspar, kui küsin, et kas tal pole olnud tahtmist välismaale tulusamale tööle minna. „Ei!“ vastab ta kindlalt. Nädalajagu õues jääkujusid voolinud kunstnikuharidusega poiss põleb ärevusest järgmisel päeval oma esimest Tartu maratoni sõitma minna. Ja sellest ärevusest saab aru iga eestimaalane. Pole vist peret, keda see pisik poleks puudutanud. Just see suusatamine läbi talve võluilma seob meid ühte. See on asi, mis väljamaalasele võib kummaline tunduda, kuid mis on mõistetav igale põlvepikkusele poisile ja tüdrukutirtsule. See on asi, miks jäädakse Eestisse.

 

 

Maratonieelne Eestimaa oli tõesti kaunis, eriti laupäevane päev, mis lasi sinitaevast päikesel särada ja mis õhtu eel hakkas härmahabet puudele punuma. Ja see võrratu vaatepilt, kuidas pimeduses valged udulinikud üle küngaste kihutasid! Kuidas lumi külmapügalate tõustes aina säravamalt helkima hakkas, kuidas lumme „kriuks“ sisse tuli. Päev läbi olid rasvatihased oma kevadlaulu vihtunud, õhtu eel nende nokad vakatasid. Võimalik, et nokad olid punnis täis päevalilleseemneterasid, selleks, et külmaööle julgelt vastu minna. Nurmkanakesedki, kes nädalajagu lidussulgedega ringi jooksnud, on nüüd taas puhevil ja paksud.

 

Aga kevadet oli terve nädalatäis. Pidevalt oli näha tihaste „kukepoksi“, ootamatult sõjakaks on muutunud kogu linnusöögimaja kamp. Harakas istub kõrgel puuladvas ja jälgib hoolikalt oma pesapundart. Rähnid põristavad hoogsalt kevadist rähnitrummi. Rohevindidki ei ole enam vakka, vaid võtavad aegajalt kevadlaulukatkeid üles. Ja Eestimaa lumi ei ole enam sugugi elutu, aegajalt eksib kõndima mõni unine siil või konnapoiss, ämblik või sääsehakatis.

 

 

Veed on lahti suurtes jõgedes ja igas väiksemas metsaojas, jääle minek vooluveekogudel ei ole enam eriti arukas tegu. Ja kuigi Sõrve sääre otsas on lumekaardi järgi lund vaid paras kirme, siis Võrumaal on kohati lumikatte paksuseks 57 cm! Merejää on tänavu kesine, looduskalender.ee  Saaremaa hülgekaamerast saab näha veel lainetavat tumesinist vett. Aga ka seda, kuidas emahüljes oma poega imetab. Kõigest kolm nädalat kestab nende kooselu, siis läheb hülgemamma uuele elule alust panema. Hülgepojal piisab imetamisaegsest rasvavarust järgnevaks kuuks - pooleteiseks, siis tuleb juba ise kalu püüdma hakata.

 

Põnevad olid minu jaoks ka eelmise nädala allikalkäigud Tartu lähistele. Põrguvalulättele, Paelättele ja Silmalättele. Sain teada, et paas võib tähendada ka punapaasi ehk punast liivakivi. Ja seda, kui kuldselt võib pulbitseda tumepunases ojasängis püha allikas, allikas, milles kividest Vanataadi sügavad silmad. Põnev oli ka kogeda seda, kui hästi on hoidnud eraomanikud oma maal paiknevaid allikaid. Kuidas taluperenaine Heli Jazõkova ja teatrijuht Toomas Peterson tulevad teekäijale meeleldi oma maal paiknevat allikat näitama ja lugu rääkima. Ja tõesti, olen kogenud, et riik on halb peremees. Kord kui raha on üleliia, siis rajab laudteid ja sildistab, kui kokkuhoiurežiim, siis see kõik laguneb ja kõduneb. Aga eramaa „hiiehoidja“ hoitud hiis ja allikad, oma ainult õigeveidi korrastamisega, on just see, mida näha ihkame.

 

 

 

 

Maatohter: Pipraviin