Märtsi keskpaik: kevadeootus

 

 

Nädala neli ilmamärki:

 

Kevad ei ole enam mägede taga. Igal hommikul piilub ta päikesekiirena meie silmadesse ja tõesti, isegi kalendritargad lubavad tal sel nädalal alata. Kevad algab kolmapäeval, 20. märtsil kell 13.01. Pakasekraade on öös veel kohati kakskümmend, aga hommikul hakkab mu akna taga rõkkama linnulaul – tihased, varblased ja rohevindid rõkkavad täiel kõril. Mõnikord tundub, et ühel või teisel sirtsul on külmaga kurk haige, nokast kostab vaid hale piuks, aga see on kindlasti juba kevadpiuks. Mu akna taga lahkuvad varblased kohe päikesetõusul pesakastist ja tunni pärast vallutavad selle rasvatihased. Emane poeb pesakasti ja teeb korda selle, mille varblased segi ajanud, isane uudistab pesakastiaugust toimuvat. Veel ei tea varblased ja tihased vist üksteisest. Ja segadus on ka harakapesaga, kuigi harakaemand kohendab nüüd oksakesi siia ja sinna – oksakubu katus on tihe ja vihmapidav, põhigi hästi kandev, keskosa oksad ongi probleemiks, need on parasjagu nii tihedalt, et varjavad tuule ja vaenlase eest, aga vaateavasid on piisavalt. Aga veel unustavad harakad valvetöö ja üks varesepaar käib siin asja uurimas, et kas harakakubu otsa saaks oma pesa ehitada. Murtakse nokaga segavaid oksi ja kutsutakse koogates kaaslasi vaatama.

 

 

Aga linnukevad on tõesti käes. Kui siin Tartus peame piirduma talvitajate siristamise ja kajakate lennuga, siis Edela - Eesti metsade kohal tiirutavad hõigates hiireviud. Juba võib metsade vahel näha ka hall- ja musträstaid, küllap on need veidi lõuna poolsemad talvitujad. Ja kuigi ka Martti Martinson Sõrve Ilmajaamast kirjutab, et õues on täistalv, on seal ikkagi näha juba lõokesi, künnivareseid, kaelus- ja õõnetuvisid. Aga kaamerakotkas Linda on maha saanud juba kahe munaga. Teine muna ilmus pessa laupäeva pärastlõunal.

 

 

Ühel hommikul, kui looduskalendri jaoks käisin õues harakapesa pildistamas, märkasin heki all jänesepabulaid. Kurjakuulutavaid! Rahumeeli olin jätnud oma noored õunapuud sügisel kinni katmata, sest rebane on siin aedlinnas jäneste tegutsemist seni ohjanud. Kuid õunapuude juures vandusin tulist kurja – just nüüd, kui mahlad noorte puude koores liikuma hakkasid ja pungad pehmelt karvaseks olid muutunud, oli jänese terav hammas võrseladvad maha lõiganud. Siiski, suuremat kahju ei olnud veel sündinud ja tüvi oli näritud vaid sellel puul, mille juba sügisel välja prakeerisin. Aga kindlasti soovitan kõigil oma puusõbrakesed üle vaadata.

 

 

Muidugi pani sel nädalal loodusinimeste südamed valutama juhtum Ruhnust, kus lastega jääle ekskursioonile läinud leidsid äsjasündinud hülgepojad. Üks neist tõsteti pildistamiseks koguni rinnale. Jääolud on sel talvel viletsad, seetõttu võib hülgepoegi siin ja seal randa tulla. Hülgeuurija Mart Jüssi paneb inimestele südamele mitte hülgeid puutuda ega häirida. Teravate hammastega hülgepoegki võib teil näpu otsast ampsata!

 

Uskumatu loo rääkis mulle oma koduümbruse loomadest sel nädalal vend Enn Vilbaste. Ühel hommikul, kui ta karjaaiast läks kärntõbise kähriku laipa ära tooma, märkas ta heinapalli ja puu vahel suurt vereloiku. Üks äsjasündinud vasikas oli kadunud. Räätsad alla ja otsima! Minna tuli pikalt, üle raba, ilvesekutsikate ja vasika jälgede järgi. Rajal oli näha, et mitmel korral olid ilvesed vasikat rünnanud. Aga lõpuks ta seal raba teises servas vaprakene oligi. Põlvepikkune kahepäevane vasikas, tõrjunud edukalt kiskjate rünnakut. Täiesti terve, ilma ühegi haavata! Nii nad siis koos vennaga tagasi koju jalutasid, päris mitu tundi. Arvatavasti oli vereloik emailvesest, keda mägiveise terav sarv haavanud oli. Jahti jäid jätkama mullusuvised ilvesepojad.