Fotod: Arne Ader
Rootsiitsitaja
Rootsiitsitaja Emberiza schoeniclus
Linnades, metsades ning aedades me rootsiitsitajaid ei näe, ega kuule. Seevastu varavalges veekogule läinud tähelepanelikule loodusenautijatele hakkab nende vaikne ja lühike siutsumine kõrva. Jõeluhtadel võivad nad olla kõige arvukamateks pesitsejateks konkureerides kõrkja-roolinnuga. Sõltub samuti kohast – kaldad peaksid olema kaetud kõrgete rohttaimede ning pillirooga.
Seljasulestik on nii isas- kui emaslinnul sarnaselt pruunitriibulised, kõhualused veidi heledamad. Isalinnu pea ja kurgualune on süsimustad, emaslinnu pea hallikaspruun. Kõrgemal ja ülevaatlikumal kohal laulabki isalind oma vaikset viisikest. Emaslind ehitas varakevadel päris korraliku punutud pesa ning pojad on pesasse, kas juba koorunud või koorumas. Pesast lahkuvad koorunud linnupojad alates kümnendast päevast ja emaslind hoolitseb poegade eest põhiliselt, isaslind „vastavalt tujule“.
Rootsiitsitaja pesa