Väikese Munamäe nõlvadele ilmusid eelmisel nädalavahetusel esimesed mäesuusatajad, nüüd kui lumi taas läinud, tasub üles otsida sealne kuulus allikas.
Väikese Munamäe kirdenõlval (Otepää suunas) on allikas, mida ammustest aegadest peetakse Väikese Emajõe alguseks. Suusakeskuse juurest tuleb minna teed mööda sinise majakese juurde, selle juurest ülesmäge mineva tee kõrvalt algab rada, mis peatselt läheb üle betoontrepiks. Seda mööda sadakond meetrit ülespoole ronides jõuab suure rändrahnuni – Kalevipoja kivini ja sealt rada pidi vasakule keerates tagasi allapoole mineva puupakkudest trepini. Selle ülemiselt astmelt, 167 meetrit merepinnast, on näha lagunema kippuva puitterassiga ümbritsetud ning maakividest rakkega langeallikas, mille läbimõõt on 1,5 m. Liivapõhjalisest ja veidi umbe kasvanud allikast väljuv oja voolab nõlvast alla. Vesi jõuab Sulaojas Pühajärve. Allikat loetakse Emajõe alguseks, tegelikult on ta vaid üks Pühajärve toitvatest allikatest.
Põhjavesi imbub tegelikult välja juba raketest kõrgemal, mistõttu allika serv vastu mäge on liigniiske. Allika sügavus on vaevalt 5 cm, kuid vesi on puhas ja lõhnatu. Vooluhulkon kuni 1 l/s, 1998. aasta kuival suvel oli vooluhulka vaid 0,1 l/s. Vähene vesi on joodav ja allikale annetatud mündid annavad lootust peatsele õnnele.
Vahepeal unarusse jäänud allika päästsid 2002. aasta suvel Otepää looduspargi inimeste juhtimisel Eesti üliõpilaste keskkonnakaitseühingu “Sorexi” tudengid. Allikaümbrus puhastati võsast ja rämpsust. Laoti allikat ümbritsev munakivide ring. Hakati taastama ka Emajõe alguseks kutsutud allikani viivat treppi. Osa vanast tsementplaatidest astmestik kangutati välja ja viidi tasapisi minema, mingi osa laoti puupakkudest. Vana allikani viiva tonne kaaluva tsementtrepi on mäkke vedanud üksainus inimene, siinne endine metsatöötaja. Viimasel ajal on hakatud allikani jõudmiseks kasutama mäesuusanõlva, ka sealt pääseb rada mööda allikani, vana trepp on kohati väga halvas seisus ja vajaks korrastamist.
Nõukogude ajal oli Väike-Munamägi populaarne väljasõidukoht. Tollal allikal käinud mäletavad mäge, kui tihedalt metsaga kaetud maalilist kuplit, millele võrdväärset ei leidunud terves Eestis. Vaid lõunanõlv oli lagedam. Ka siis harrastati mäel mäesuustamist, kuid laskumisnõlv sulandus hästi mäe olemusega. Tegemist oli eestlaste jaoks püha mäega. Kuid mäe ja allika õnneaeg kestis taasiseseisvumiseni, siis lõid mäe südamesse „ärimeeste ahned sõrmed“, mäe ühel küljel teostati lageraie ja see lükati suusanõlva rajamiseks buldooseriga „verele“. Inimesed ei ole Emajõe lätet unustanud. Käivad eelkõige perekonnad, lastega. Need inimesed, kes on oma kooliajal siin nagu isegi kohustuslikul ekskursioonil käinud, toovad siia nüüd oma lapsed.
Väikese-Munamäe lähedal asub palju teisi kuulsaid allikaid – Veriläte, Arula Emaläte, Pühaläte ja Põrguläte. Neist saad lugeda 2013. aasta suvel ilmunud raamatust “Eesti allikad”: http://www.apollo.ee/eesti-allikad.html