Foto: Arne Ader
Tuletael
Tuletael Fomes fomentarius
Vihm on lume metsa alustel pea kogunisti sulanud, linnukevad võtab pisitasa hoogu, mida kaunim päev seda häälekamad ollakse.
Tuletaelal on veel sadakond aastat tagasi eluline rakendus: koldesüsi kuivatatud tuletaelal võimaldas paari tunni pärastki lõkke põlema saada ja veel tuleraua kasutuselevõtu järel kanti tuletaela kaasas, et rauast krapsatud säde hõõgvele puhuda….
Äratuntav metsaseen, tavalisemalt kase või lepa lamatüvel (harvemini haaval, pärnal, vahtral või tammel), kui tuletaela eosed satuvad tuulega vigastatud koorega puudele, hakkab seen ka seal arenema.
Tuletaela viljakeha katab kena kõva koorikuga kuni mõnekümne sentimeetrise läbimõõduga kübar, mille pinda ilmestavad „kasvuvööndid“, mis katavad pruunikat seeneliha, mis on kübaraga tasapinnaline või altpoolt kergelt välja paisunud ning sama kõva kui puit. Vanal mitmeaastasel seenel on kübar tuhkhalliks pleekinud, noortel pruunitriibuline.
Segi võime ajada:
tuletaelikuga Phellinus igniarius
või
jänesevaabikuga Ganoderma applanatum