Kirjutas Kristel Vilbaste
Pildistas Arne Ader
„Jüripäeval ärkab maa ellu“, ütles vanarahvas.
Kaarkollakas
Ja tõesti, rohelus põrkas maapinnast välja ühe päeva jooksul, õuemuru, mis talvise paljamaa külma järel ikka koltununa lebas, peidab nüüd juba kastmisvooliku enda sisse. Ei tea, kust on ilmunud kaarkollaka kämblapikkune taim ja pungitab tupplehtede vahelt juba oma kollakaid silmi.
Tõsi, kaduneljapäeva hommikune öökülm viis kasvuhoonest kaks hiljuti istutatud, aga veel juurdumata kurgitaime, hommikul olid nad mullal lamaskil maas, suured pisarad tumeroheliseks külmunud lehtedel. Ei aidanud katteloor ega palve. Looduses ei ole etteruttamine arukas. Aga kaks kuud tagasi külvatud redised annavad igal hommikul paar punast põnni võileivale, murulauku ei jõua enam ära süüa…
Tulbid on lahti, aga sel aastal vähemalt Põhja-Eestis hoopis lühemad, nagu kirjutab Mari-Liis Pae.
Ja võililled, mis alles punased ja krõnksus olid, on nüüd suured rohelised puhmad, õienupu sõjakas pea uhkelt püsti. Jah, Tartus on seinaäärtes võilille kollased kahupead lahti – ja nüüd on neid laste peos ja peas. Pärgadena.
Väänkael
Ja igal hommikul rõõmustab meid mõne uue linnu laul, rõdul istudes kuuled, kuidas väänkael võtab piibutades varem pesakaste hõivanute platsid ette, see pisike rähni sugulane teeb tuule alla nii tihasele kui varblasele. Kuldnokkki topib oma pead tihasepesakasti, aga ei mahu! Ta katsetab seda igal aastal, kuidas ometi meelde ei jää... Kivitäks lööb aia otsas laulu lahti ja väike - lehelind „silksolgib“ puhkemisvalmis toominga roheliste lehtede vahel.
Värska kandist tuleb uudis, et särg tuli kudevette, nüüd ei püsi enam ükski mees kodus. Piisab ussilõhna konksu otsa panemisest, kui mõne tunniga on ämber sädelevat kala täis. Merest tulevad räimelastid, kevadine räimepraadimise ja marineerimise aeg on käes.
Kikkis kaseoksad venivad kollaste urbade ja hiirekõrvas leherohelise raskuse all maani. Inimesed läkastavad allergiahoogudes. Aga vahtraõite mesilõhn ja õiteilu teevad siiski meele rõõmsaks. Päris kevad on käes.
Kui kõik elab ja rändab, siis on lastelgi rännuaeg käes. Enam ei suuda õpetajad neid mingi võimuga vahetunnis nelja seina vahel hoida ja lapsi ei saa õhtul tuppa enne, kui kaob viimane päiksepuna silmapiirilt.
Kõik nõutu peab nüüdseks olema peakolu sisse tambitud ja on aeg hakata tegema plaane ekskursioonideks.
Mida õieti tähendab kooliekskursioon? Ajal, mil lapsed rändavad koos vanematega juba enne kooli pool maailma läbi? Kui 10 tunniga oled raudlinnu seljas lennanud teisele poole maakera? Mis on mõõduka ekskursiooni piir? Kas see taandub vaid mõne tuntud muuseumi külastusele või RMK looduskooli õpperaja läbimisega? Või tuleb ära käia Pariisis?
Küllap sõltub praegu palju vanemate rahakotist ning kindlasti ka reeglitest. Mu ema rääkis, et kuuskümmend aastat tagasi toimus nende klassiekskursioon Pärnumaalt, Lõuna-Eestisse. Veoautokasti pandi kevadised kased tolmukaitseks ja sõideti. Kahjuks ei ole selline asi enam liikluseeskirjade järgi võimalik.
Pelgalt loodusradadele sõit on pigem ühe koolipäeva ja ühe teema õppimine. See on muidugi mugav, kõik on korraldatud ja juhendatud. Ettearvamatust enamasti pole.
Aga just sellist ettearvamatut ekskursiooni tahaks ma lastevanematele ja õpetajatele soovitada. Otsida välja mingi piirkond, mida koolitundides õpitud ja mis oma silmaga vaatamist väärt. Just oma silmaga. Aasta jooksul pähetambitud teadmised, et meie kõige sügavam järv on Rõuge Suurjärv ja kõige kõrgem mägi Suur - Munamägi on avastamist väärt. Või sinna marsruudile sobiv Eestimaa kõige vanem elanik – Tamme-Lauri tamm ja põnev Pokumaa. Või praegu telest ja raadiost aina ja aina kuuldav jutt meie idapiirist – kus on siis see Setomaa ja Ida - Virumaa ja mis on Peipsi oma järvepiiriga? Või lummavad saared, et saada selgeks, et me oleme mereriik, meie rikkus on saared ja laiud, mida näiteks Lätis ei ole. Põnevad on Aegna ja Naissaar, Kihnu ja Hiiumaa, Muhu ja Saaremaa. Või allikaretk Laiuse Siniallikale ja Norra - Oostriku allikatele või Roosna – Allikule, Pärnu jõe algusesse.
Marsruudi võiksid kokku seda just lapsevanemad, õpetajad ja lapsed ise, ärge laske end turismifirmadel võluda, vältige nn turistilõkse, kus rahvast palju ja pole kohtagi, kus ühiselt looduses lõunat süüa.
Ja ekskursiooni juurde käib kindlasti kaasatoodud toitude ühine jagamine ning ehk õnnestub kohapealt ka midagi paikkondlikku juurde muretseda, näiteks suitsukala rannarahvalt.
Aga ekskursioonide mõte jäägu ikka Eesti ajaloo, geograafia ja loodusõpetuse tundide täiendamisele. Aastate jooksul jõuab piirkonniti läbi käia kogu Eesti. Paikadesse, kuhu võibolla muidu koos vanematega ei satu. Haridusministeerium võiks toetada selliste ekskursiooniteede võrgu väljatöötamisel.
Küllap viivad laste põnevad ekskursiooniavastused terve pere suvel samu paiku põhjalikumalt avastama.