Fotod: Arne Ader
Lauluritsikas rohus
Harilik lauluritsikas Tettigonia cantans
Roheline lauluritsikas Tettigonia viridissima
Heinaritsikas ehk käsnasalvaja Decticus verrucivorus
Lauluritsikad on meie looduses kenasti jagunenud: harilikud lauluritsikad elutsevad mandril, aga rohelisi lauluritsikaid kuuleme ning kohtame meie saartel. Lisaks välimusele ja käitumisele erineb ka nende „laul“. Vali ritsikate saagimine annab märku - südasuvi on seljataha jäänud.
Lauluritsikas saunatrepil
Kui mandri ritsikaid, tirtsudega võrrelda, siis on esimesed tüki maad suuremad: kehapikkust üle kolme sentimeetri, sarnane ka tiibade pikkus. Ritsikatel on pikad tundlad, ulatudes üle kehapikkuse - tirtsude tundlad on lühikesed. Hariliku laulritsikat kohtame pea kõikjal, välja arvatud sügavas metsas, seega elukohti neil jagub. Nende „laul“ ehk stridulatsioon kostub tugeva sirinana, kostudes puude või kõrgete põõsaste otsast päris kaugele. Meie suured ritsikad on röövtoidulised, väiksematele liigikaaslastele armu ei anta, aga taimset manustatakse harvemini.
Rohelised lauluritsikad on mandri omadele lähedased sugulased - elutsedes Hiiumaal ning Lääne-Saaremaal, eelistavad kõrgemat taimestikku, rannikul „lauldakse“ pilliroos.
Nimele kohaselt - rohelised, suuruse poolest vaata et Eesti suurimad putukad: kehapikkust veidi üle nelja sentimeetri ning tiivad pea kuus sentimeetrit pikad. „Laul“ erineb mandri ritsikatest omast vähe - on aeglasem, pausidega ja „militaarsem“ nagu täriseks kuulipilduja. Õige lauluhoog tuleb peale hilisel õhtul, aga pausidega täristamist on päevalgi kuulda.
Heinaritsikas ehk käsnasalvaja
Heinaritsikad on levinud terves Eestis, elutsevad nii puisniitudel, heinamaadel, metsaveertes, raiesmikes, kui rabades ning madalsoodes. Suuruse järgi annab suures plaanis isegi sugu määrata: isasritsikas jääb alla kolme sentimeetriseks, aga emasritsikad võivad olla suuruselt kuni poolteist sentimeetrit pikemad. Heinaritsikad erinevad üksteisest värvuse poolest – põhivärv rohekas, pruunide laikudega. „Laul“ kostub selliselt nagu õmbleks keegi õmblusmasinal. Neid kuuleme hommikul ja päeval, õhtuks heinaritsikad vaikivad.
Käsnasalvaja nimi on pärimus meie esiisadelt. Kui heinaritsikas kinni püüda, eritab putukas suust oma eessoole sisu, mis võib kätel nõrka kihelust tekitada. Usuti, et selle pruuni vedelikuga nahale tekkinud käsnasid määrida, siis need kaovad.
Aga meil elutsevad veel sooritsikad, võsaritsikad, niiduritsikad...