Kirjutas Kristel Vilbaste
Pildistas Arne Ader
Pihlakobar
Nii kurb kui see ei ole - sügis sirutab üha enam oma haarmeid ümber meie sooja suve. Vihmahood on pannud puhkusele lõa kaela ja kolme nädala pärast ta otsas ongi.
Sügise märke on looduses juba nii palju, et praegust aega ongi targem juba hilissuveks nimetada.
Suurem osa puid sai muidugi „põuašoki“. Pihlakate, kastanite ja pärnade lehed on krõmpspruunid. Aga tõelist suvelõppu näitavad toomingate punased lehed. Ja pihlakate punavad ja arooniate mustavad kobarad.
Pihlakaid on tänavu tohutult palju, nii palju ei mäletagi kohe. Tänu neile on marjaaias rahu – rästad askeldavad nüüd metsas. Rohke pihlakasaak ennustas vanarahva tarkust mööda näljaaastat – lumerohket ja pikka talve. Eks saame näha.
Orav sarapuul
Saaki on tihedalt täis ka sarapuud. Ikka on 4-5 pähklit ühes pundis ja neid on kõik oksaotsad täis. Pähklituum on koore sees juba suur, aga see on veel üsna rohumaitsega.
Tammed ajavad maha üleliigseid tõrukaksikuid, need on veel näpuotsa - suurused. Ja ka õitsejad on juba sügisemõõtu – põdrakanepi õieküünal on jõudnud tipuni, kollendavad vorstirohud ja valendavad raudrohud. Nõges on vööni ja ohtralt seemneid täis.
Selles vööni nõgeses juhtub aga asju. Läksime maakodusse õunapuude alust lahti niitma, aga see oli vastumeelt ühele põnevale tegelasele. Rukkiräägu emandale. Pahaselt seletas ta “tüü-tüüüüü-tüüü” ikka ringiratast ümber minu, lastes vahepeal, kui end liigutada julgesin, lahti hoiatuskärina. Sedasorti suurt häält nii väikese linnu nokast oli isegi kummaline kuulda. Ikka tundub ju, et veel valjemat rääkumist jaanieelses heinas teeb suur lind – vähemalt kodukana suurune. Aga mitte pisike põldpüü suurune linnuke. Meie linnapõldpüüde elu on sel aastal vilets olnud, küllap senisest tihedama vallamaade niitmise tõttu. Ühel õhtul vudis mu oapeenrast minema vaid kolm lindu – kaks suuremat põldpüü vanemat ja üks poole väiksem põldpüütirts.
Aiamaa on sel aastal kinkinud head - värsket kuhjaga, seda hoolimata põuast. Kui ikka voolikuotsast taimele eluvett kingid, siis saad tänutoitu kuhjaga. Sooja on tänavu peale lumist juunit olnud ülearugi.
Ja et ma sel kevadel peale jõhvikaraamatu kirjutamise väsitavaid arvutitunde ning kehva enesetunnet hakkasin rohkem oma toidusedeli üle arutlema, siis on elu mind aina enam kokku viinud põnevate toitumisspetsialistidega.
Tuleb tunnistada, et peale raamatu “Toidurevolutsioon” lugemist, kus kirjutati, et lisaks inimeste tervise halvenemise ka jahukoid valges jahus nälga surid – nii toitainete vaeses keskkonnas surevad ka putukad, ma enam eriti valget jahu ja suhkrut ei pruugi. Ja seepärast olen otsinud, mis tuleks nende asemele.
Tahan kohe siinkohal ära öelda, et igasuguste toitumistavadega on nii, et inimesed ei tohi neid teistele peale sundida. Küll oma headest kogemustest rääkida. Ja neid kogemusi tahan ma teiega jagada. Otsuse oma toitumisharjumusi muuta teeb inimene siis, kui tervis alla vannub. Kindlasti ei tohiks seda teha sõbrannadega võidu kilode allavõtmiseks. Ikka arutledes, mida üks või teine muutus annab. Ja muutuse aluseks olgu see, et nägu peab särama jääma. Näljase inimese nukker stressirikas nägu pole vaeva väärt.
Ja mis nüüd vaeva. Tegelikult on ökoloogilisema toitumise tava mõnus. Asendada poe suhkrurikkad ei-tea-millest mahlajoogid isevalmistatud ja omakasvatatud marjade-viljade mõnumehudega või toormahladega. Nende valmistamine on tänu headele seadmetele tänapäeval suhteliselt lihtne. Ja süüa vokitud juurvilja kõrvale poolejagu värskeid salateid on alati tohutu värviküllasus. Ka silmad saavad süüa. Liha ja kala ainult paar korda nädalas ja siis ka sealt, kus me teame, et loom pole kasvatatud kasvuregulaatorite ja antibiootikumide peal ja kala vaid sisevetest. Ja lehmapiim asendada näiteks Konju talu kitsepiima ja ülimaitsvate juustudega. Lihtne ja maitsev.
Eelmisel nädalal õnnestus mul sattuda ka toortoidu festivalile. Ütlen kohe ära, et päris toor- ja taimetoitlast ei saa minust ilmselt kunagi, aga põnev oli näha, kui palju noori inimesi seda viljeleb. Ja kui palju väikesi lapsi on sellisel üritusel. Tundub, et selles on tulevikuvõti.
Ma pole iial näinud nii suuri kuhjasid lahtilõigatud arbuuse ja meloneid, kui Elja Tarkuseaias. Ja hunnikuid banaane, ploome, nektariine ja virsikuid. Tõsi, minusuguse aiainimese jaoks oleks võinud selles valikus olla rohkem kodumaiseid vilju, eriti praegu - hooajal. Kuid kõige erilisemaks tegi asja see, et keegi ei käinud kandikuga ringi ja ei pakkunud neid vilju. Igaüks võis pidevalt võtta seda, mida tema ihu iganes vajas.
Kõige selle ohjeldamatu söögiorgia ajal käis loeng toortoitumisest. Ja sealt kuulsin asju, mida tahan teiega jagada.
Esmalt muidugi see, et meie kehades voolaval lümfil pole südant. Seda, mis teda ringi pumpaks. Seepärast algab tervistumine hetkest, kui arvuti tagant end iga poole tunni järel püsti ajame ja liigutame. Lümfipaisud on need, mis tekitavad tõsiseid liikumispuudeid ja lõpuks ka vähki.
Ja kui toortoitumise peale minna, siis tuleb kindlasti arvestada, et ei mindaks sama rada varasema toitumisega. Korraga tasub oma salatitesse ja jookidesse panna mitte rohkem, kui kolm toiduainet. Siis suudab keha hoomata, millega on tegemist. Ja kindlasti ei tohiks korraga süüa pähkleid ja magusaid vilju. See oleks nagu autoga sõites korraga piduri ja gaasi vajutamine.
Sel suvel olen käinud ka kahel folkfestivalil, just sellisel peol, kus inimesed oma tervise peale rohkem mõtlevad. Ja seal kärssava šaslõki ja friikartuli lõhna müüre läbides mõelnud, kust inimesed seal oma toidu saavad. Viru folgil oli olukord natuke parem, seal olid koguni mitmes kohas sildid, et “taimetoit” või “ökotoit”. Viljandi folgi toiduõues olid aga vaid üksikud idamaised söögikohad taimetoitu pakkumas…
Küllap oleks folkfestivalide korraldajatel mõttekas läbi rääkida toor- ,mahe-, taime- ja paleodieetide rahvaga. Kindlasti oleks koostegemine tunduvalt võimsam – et folkfestival kujuneks nii toidu- ja muusikapeoks!