Foto: Arne Ader
Tähnikvesilik
Tähnikvesilik Triturus vulgaris
Vihmastel ning hämaratel päevadel võime ettevaatlikke tähnikvesilikke veekogude läheduses ka keskpäeval liikumas kohata – suvel tegutseti hämaruse ja öö varjus.
Vanaloomad, kes kolisid suve teisel poolel uuesti kuivale maale, peavad sobivateks elukohtadeks lauge kaldaga, päikesepoolseid, tiheda ja õhulise veetaimestikuga veekogude kaldaalasid: näiteks tiikide kaldaalad, väikejärved, soostuvad veekogud, aga neid leiab ka soodest. Nad ei salli veereostust ning hundinuia täis kasvanud veekogusid, ikka puhta ja selge vee elanikud.
Täiskasvanud tähnikvesilikud ei lähe oma elupaigast suurt eemale, aga tänavusi noorloomi võime kohata veekogudest kaugemalgi – osad peavad lihtsalt omale uue elupaiga otsima. Nad on täiskasvanutest, kellel pikkust kaheksa sentimeetrit, veel mõned sentimeetrid lühemad ning „kõhnemad“ - tänavuste noorloomade suguküpsus saabub alles ülejärgmisel kevadel.
Kas nad ei meenuta esmapilgul väikeseid arusisalikke? Sisalikud eelistavad kuivemaid elupaiku, nende keha katavad soomused, mis kestavahetusel maha aetakse sarnaselt roomajatele, kui „ülikond“ väikseks jäänud.. Harivesilike katab niiske, sile nahk, mis vähese seljakirjaga, värvilt pruunikas kuni oliivikarva. Noorloomad võivad kasvades uue naha saada kasvõi iga nädal, aga eks seegi on energiakulukas ettevõtmine, mida võimaldab vaid rikkalik toidulaud.
Jahipidajatena osavamad vees kui maismaal. Püütakse seda, mis öötundidel teepeal ette jääb: vihmausse, kõiksugu putukaid, sadajalgu…
Talvitutakse kambaga - seltsis „segasem“, võib tunduda, et ka soojem. Poetakse mutiurgu, hea koht on talumajapidamise kartulikelder, sobivad ka lehehunnikud või kõdunevad kännud…
Harvaesinevat, suuremat, musta ja krobelise nahaga harivesiliku elupaiku on kahetsusväärselt väheseks jäänud.