Foto: Arne Ader
Pasknäär tammetõruga
Pasknäär Garrulus glandarius
Meil on pasknäär nii paiga-, hulgu- kui rändlind, aga samuti läbirändaja. Suht märkamatult pesitses suvel meie kuusikutes üle kolmekümne tuhande pasknääri paari. Päris suuri invasioone põhjapoolt esineb harva, aga tulijaid ja läbirändajaid jagub, saabuti viimaste kaunilt hilissuviste ilmade aegu. Rändajate hulga määrab kodupaiga toidulaud ja kui see on kesine, siis rändama.
Vaata pasknääride vaatlusi: LINK
Pasknääri tuntakse hästi ja ega kellegagi naljalt segamini ajada pole. Sügisega muutuvad nad märgatavaks, toimetades maanteede ja teede veertes ning selline sulestik hakkab talvel veel paremini silma.
Sulestik roosakalt pruun, kõhualune veidi hallikama tooniga. Lennupildis torkab silma päranipuala, mis kirkalt valge, kontrastiks pikad mustad sabasuled. Hakisuurusel linnul on pikkust kuni kolmkümmend viis sentimeetrit, kaalu saja viiekümne grammi ringis, tiibade siruulatus jääb alla kuuekümne sentimeetri. Lennupilt suurtest ja ümaratest tiibadest, mis altpoolt hallid ning pikast sabast hoolimata laperdav, isegi veidi kohmakas, aga metsarägastikus on pasknäär osav.
Mõlemad sugupooled sarnase sulestikuga, sarnaseks on muutunud ka noorlinnud. Ärritunud või erutunud pasknääril tõusevad peasuled pisikese madala tutina püsti. Meie rahvuslipu värvidest pasknääride tiibadel oleme korduvalt kirjutanud, aga ka silmavärv on helesinine. Kindlasti märkame vaatlusel pruuni noka lõpust algavat musta habevööd.
Kus on pasknääre, seal on kuulda rämedahäälset kisa.