Rahvata maa

 

 

Teisipäeva öösel tuli sügis, astronoomiline sügis. Kuid sel aastal algas ta nii nagu peab. Ikka korraliku tormi ja vihmasagaratega. Heitis mu rõdul kummuli lillepotid ja rõdutoolid – otsekui öeldes, kolige ometi oma suvekraam nüüd tuppa.

 

Ja kolmapäeva öö oli selgemast selgem, taevas heiklesid virmalised ning termomeetri elavhõbedasammas langes viimasest soojakraadist allapoole.

 

Hommikul üle rõdu kasvuhoone poole rohelist tooma silgates sain ma korraliku pika liu osaliseks. Just sellise tuuleveskina kätega vehkiva ja kiiresti-kiiresti jalgadega edasi-tagasi sibava. Õnneks jäid kondid terveks. Aga päikesel andis murulibledelt jäänõelu sulatada.

 

 

Koos külmalainega, mis Soomemaale isegi lund külvas, hakkasid linnud liikuma. Üle mere tuli tuhandeid linde – kurgi, hanesid ja laglesid. Kuremeestelt tegid üleskutse vaadata kurgede jalgu, kas mõne säärejooksul vilksatab mingi kolla-valge või mõni muu kolmevärviline kombinatsioon.

 

Ja kuigi külmakraadid tegid ilma kõlekülmaks ja sundisid inimesi ahje kütma, siis lasevad lõokesed ikka rõõmsaid rändetrillereid ja väike-lehelinnud esinevad mõnusate kevadlauludega. Põldudel suurte parvedena lehvivate kiivitajate parved lisavad veelgi kevadist olekut.

 

Aga nüüd siis, jah, võime kõnelda vananaiste suvest. Nädala alguses küsis Põhjaranniku ajakirjanik Külli Kriis mult, et millal see vananaiste suvi siis õieti algab? Ega ma vastust teadnudki.

 

Aga mu kaasa Mikk Sarv kostis seepeale, et eks ikka siis kui sügis algab ja sooje ilmu tuleb. Seega siis teisipäevast peale võime hakata ilusaid ilmu vananaiste suveks nimetama.

 

Kuid hoopis olulisem püha oli vanarahva jaoks esmaspäevane, 29. september – mihklipäev. Selleks päevaks pidid kõik õuetööd tehtud ja toaelu valmis pandud olema. Karl Ernst von Baer nimetab oma raamatus “Eestlaste endeemilised haigused” seda ka naiste kehva tervise alguse ajaks – sellest päevast peale pidid naised ilma akendeta pimedates tubades istuma, õuetöid jäid tegema vaid mehed – kes Baeri arvates seetõttu ka natuke parema tervisega olid. Nii et naised, minge tänapäeval kindlasti ostukeskuste asemel ikka õue ka.

 

 

Meestele aga andis mihklipäev voli metsa minna, algul hagu raiuma ja siis juba suuremaid puid. Raplas arvati, et kõige parem kasepuude raiumise aeg on mihklist mardipäevani. Toris soovitati okaspuid mihklist näärini raiuda.

 

Sel nädalal lahvatanud uudis, et meie piir on kaitseta ja et Riigimetsa Majandamise Keskus hakkab kontrolljoonelt puid raiuma paneb eeltoodud vanarahva tarkuseterade järgi mõtisklema.

 

Küllap olekski praegu hea aeg Setomaa talunikele allhankena anda võimalus kogu kontrolljoon mihklipäevast võsast lahti raiuda. RMK harvesterid võiksid seejärel tuua piirijoonelt ära kasepuud ja lõpuks okaspuu. Nääriks võiks kontrolljoon olla lage ja maarahva kaukad jälle vastu talve täis.

 

Kusjuures Eesti riigis on praegu ka nii palju jõudeseisvaid teemasinaid, mis riigihankena suudaks kiiresti paari kuuga ka maastikule selge kontrollkraavi luua.

 

Aga kindlasti ei asenda ükski müür ega joon meie inimesi. Inimesed tuleks maale tagasi saada. Need vahepealsetel aastatel kaotatud metsavahikordonid, põlised talud, järveäärsed looduskaitse usaldusmehed ja inspektorid – kõik, kes on linna kontorilaudade taha küüditatud. Nad tuleks maale, eelkõige piiriäärsetele aladele, tagasi tuua.

 

Jah, vanad olijad ehk enam ei tule? Aga kindlasti tuleksid need noored ökoinimesed, kes tahavad luua oma pere säästliku ja looduslähedasena. Kas riigi eelarves ei võiks olla noortalunike projekt, mis jagaks maad ja pikaajalist väikeseprotsendilist laenu nii nagu omal ajal asundustalude ajal? Riigikaitsetalude projekt?