Foto: Arne Ader
Vääveltorik tammepuul
Vääveltorik ehk väävlik Laetiporus sulphureus
Tänavu on seenehuvilistel palju uudistada ning määrata – seeneaasta rikkused torkavad kõikjal silma.
Kaunist väävlikku märkame kasvamas vanadel tammedel või hõberemmelgatel, kas puude tüvedel või jämedamatel okstel, teistel lehtpuudel leiab vääveltorikut üpris harva. Linnaparkides kohtame neid hilissuvest alates, aga leidub ka teeveertes kasvavatel suurtel puudel.
Lihavad, üheaastased seenekübarad kasvavad üksteise kohal või ka kõrvuti, aga liitunud kogumikena substraadil. Haprad viljakehad võivad värvuselt olla erekollakast kuni oranshpunaseni. Täiskasvanud viljakehad on värvikad paar – kolm nädalat, pärast seeneeoste väljalangemist nad luituvad ning murenevad, kuid puu koorele jääb seenest hele ja iseloomulik jälg.
Seen tekitab puidus suht kiiresti areneva pruunmädaniku koldeid. Pärast seenkehade ilmumist võivad hõberemmelga tüveharud hakata murduma kümne-paarikümne aasta möödudes. Tugevale tammele seen nii laastavalt ei mõju, kuid tekitab tüveõõnsuseid.
Kirjanduse andmetel on vääveltorikut kupatatult söödud, toores seen on meile mürgine, aga isegi „seenevana“ Erast Parmasto ei olnud väävlikut söögiseenena proovinud.