Fotod: Arne Ader
Lehesadu
Arukask Betula pendula
Sookask Betula pubescens
Ilmad on üha sügisesemaks muutumas, tuulevaiksematel metsateedel ilmestab kasekuld veel okaspuude sügisrohelust. Puuks sirguvad meil kaks kaseliiki – arukask ja sookask. Nagu nimigi viitab kasvavad sookased niisketel või suisa soistel turbamuldadel. Arukase nimi viitab samuti kasvukohale ehk aru- ehk mineraalmaale.
Nimetatud puudel pole kerge vahet teha. Oleme harjunud, et arukase oksad on rippuvad, aga sookasel püstised. Lehed on arukasel rombjad, sookasel ümarad. Kuid sageli trehvame looduses nende liikide ristandeid, kus märgatavad mõlema liigi tunnuseid. Kuivendatud soodes kasvavad näiteks mõlemad liigid läbisegi.
Sookased on arukaskedest aeglasema kasvuga, jäävad madalamaks ka nende iga on lühem. Tüvekoor jääb kuni kõrge vanuseni siledaks ning valgeks, aastatega moodustub tüve alaosale vaid tumedamat korpa. Sageli leiame sookaskede võrades tuuleluudasid.
Kui suvekuumal päeval kase koort katsuda tundub see meeldivalt jahe, aga talvepakasega tundud nagu õhkuks soojust. Valge kasetoht kaitseb puud aasta ringi. Selline kohastumus võimaldab kasel taluda ka äärmiselt tugevaid pakaseid.
Põõsakujulisteks jäävad vaevakask ja madal kask. Meie ainsaks „väärispuuks“ on arukase looduslik vorm – maarjakask ehk karjala kask.
Raigastvere järv. Vooremaa