Video salvestas Aita, LK foorumist
Kühmnokk-luik Cygnus olor
Luigepere on veebikaamera läheduse püsiasukad, kelle tegevust oleme juba kuid saanud jälgida. Merikotkaid pesitseb Lääne-Saaremaal päris hulga ja kaamera vaatevälja satub päeviti nii vana-, kui veel tumeda sabaga noorlinde – rannikul ning rannaveest leiab ikka midagi, sestap peab patrulllende igapäevaselt ette võtma.
Tumedad luigepojad, kes mai teisel poolel koorusid on viiekuused, päris suured teised vanalindudega võrreldes. Meie looduse suurimat lindu, mõne mõttes isegi inimkaaslejat tunnevad loodusesõbrad hästi – ei aeta neid segi läbirändavate sirgekaelaliste laululuikedega.
Alles 16. sajandil introdutseeriti kühmnokk-luiged Euroopasse, aga nende arvukus kasvas järsult 20. sajandi esimesel poolel. Esmakordselt pesitses teadaolevalt kühmnokk-luikede paar Lõuna-Saaremaa rannajärvel 1908 aastal ning järgneval korral alles paarikümne aasta möödudes. Lääne-Eesti rannikule jõudsid pesitsejad möödunud sajandi 60-ndatel aastatel ning Soome lahele aastal 1973.
Mererannikul ning saartel on kühmnokk-luiged päris tavalised, aga kasvava arvukusega haudelinnud – pesitsejate arvukuseks hinnatakse üle kolme tuhande paari. Sisemaal seni veel vähearvukad, kuid populatsioon kasvab tasapisi nii Peipsi, kui Pihkva järvel. Talvitujaid kümne tuhande linnu ringis, pehmetel talvedel muidugi rohkem.
Meil on kõik luiged looduskaitse all, aga Suurbritannias kuuluvad tänaseni kõik luiged kuningannale…
Luigepere pildi salvestas Liana, LK foorumist