Foto: Arne Ader
Külmavaksik
Metsa-külmavaksik Operophtera fagata
Külmavaksikute lendavad isasliblikad on pruunikas-hallide, õrnalt vööditunud tiibadega, nende lendlus algabki alles esimeste öökülmade järgselt, kestes pikalt hilissügisesse välja. Liblikatele omaselt toob kröömike päikesepaistet nad juba peiduurgastest välja. Emasliblikad on taandarenenud tiibadega nagu Arne pildilt näeme. Lennuvõimetud emased ronivad puude tüvedel, oodates isasliblikat - seal toimub ka paaritumine. Seejärel siirdutakse puuvõrasse, et peidulistesse paikadesse muneda.
Külmavaksikud on lehekahjurid: mets-külmavaksikuid kohtame põhiliselt kaskedel, harilikku külmavaksikut (Operophtera brumata) aga parkides ning aedades, toimetamas vaksikuasju kas siis tammedel või viljapuudel.
Kevadel kooruvad röövikud toituvad puude noortest lehtedest: massilise esinemise korral võivad nad mõnel aastal kased juunikuus koguni „raagu süüa“. Puud küll lehtivad uuesti suve teisel poolel, kuid kahjustus pidurdab nii puude kasvu, aga vahel põhjustab latvade või okste kuivamist. Massilist „hävitustööd“ piiravad kevadeti putuktoidulised värvulised pesitsusajal.
Kalju Voolma. Olulisemad putukkahjurid: LINK
Putukate arvukus metsas sõltub kasvukohast, puuliigist, ilmastikust, aga ka inimtegevusest. Oluline on bioloogilise mitmekesisuse säilitamine metsas – mida liigirikkam on mets (nii putuka- kui taime- ja seeneliikide osas), seda väiksem on ühe või teise liigi poolt ähvardav kahjustusoht. Ja vastupidi, mida väiksem on metsa bioloogiline mitmekesisus ja liigirikkus, seda suurem on tõenäosus, et mõni putukaliik saavutab arvukuses suure ülekaalu ja ohustab nii üksikuid metsapuid kui kogu ökoloogilist tasakaalu metsas.