Fotod: Urmas Tartes
Isane majaämblik
Harilik majaämblik Tegenaria domestica
Kus inimesi elab, sinna laieneb majaämblikule sobiv keskkond. Kui hoolas majaperenaine ei anna majaämblikule eluruumides asu, siis proovivad majaämblikud hakkama saada garaažis, kõrvalhoones või keldris. Niiskemas kohas ongi etem – et mitte ära kuivada, peab majaämblik oma veevajaduse rahuldama saakloomadest saadava koemahlaga.
Peidulise eluviisiga majaämblikud tegutsevad öösel, hoidudes pimedamatesse nurkadesse. Majaomanikud pigem aimavad nende kohalolu. Ämblike imepeenike püünisvõrk muutub nähtavaks alles tolmuga kaetult - eks ta muutub nähtavaks siis ka saakloomadele. Uue püünise valmistamine käib ämblikul nobedalt ning pole ressursimahukas. Kui korteriperenaine on hoolikas ja tihti ning hoolikalt korterit kraamib, kolib manuline tavaliselt välja.
Üldjuhul saavad inimene ja majaämblik kokku kui viimane on „lõksu langenud“: kukkunud mõnda avatud nõusse, pudisenud kraanikaussi, vanni või mis iganes kohta.
Nüüd on viimane aeg ämblikukartusest ehk arahnofoobiast rääkida. „Põdejaid“ on erinevaid: alates kergest kartusest kuni päris paanikani välja ja seda nii naiste kui meeste hulgas. Tegu on nn „moodsa haigusega“, sest kokkupuuted putukate või teiste väikeste loomakestega on kaasaja inimestel minimaalsed. Tavaliselt viibib majas keegi julge, kes põdejale appi tuleb…
Omamoodi on majaämblikega kooseksisteerimine meile kasulik - nad vähendavad meie elamises teiste putukate arvukust.
