Foto: Arne Ader
Laanepüü
Laanepüü Tetrastes bonasia
Laanepüüd on meie looduse põlisasukad, püsides mandri Eestis aasta läbi pesapaiga läheduses, milleks tiheda alusmetsaga kuuse-segametsad. Talitoidukslepaurvad ja pungad, ning kui läheduses leidub kaske, haaba, sarapuud, siis ka nende urvad ja võrsed - lepikutes, kaasikutes või segametsades laanepüüsid talviti kohata võimegi. Sügisese „mängu“ ajal septembris-oktoobris moodustunud paarid võivad vahel kokku jääda kogu talveks. Noorlinnud näevad pärast sügisest sulgimist vanalindude moodi välja.
Väikese pea ning jässaka kehaga kanalised. Isas- ja emaslinnud on suht ühesuurused, kaaludes kolme-neljasaja grammi ringis või kröömike rohkem. Kehapikkust alla neljakümne sentimeetri, tiibade siruulatust lennul poole meetri jagu, siis kostab laanepüüdele nii iseloomulikku „tiivavurinat“. Lendu tõusevad kõik meie metsade kanalised „lärmakalt“ - omaette mõistatus, kuidas seda suudavad vaid tuvi suurused linnud (kes kuulnud see teab).
Laanepüüde seljasulestik on hall, tumedamate pruunikate ning hallide tähnidega. Alapool valge, seda kirjavad must-kastanpruunid laigud. Tiivad ja küljed roostepruunide laikudega, saba tipus must ristvööt. Laanepüüde jalad on pruunikashallid, varbaid katavad talvisel ajal narmad – ikka hõlpsam toitu otsides, jäätunud okstel turnida.
Isaslinnu kurgualusel on valges raamistuses suur must laik, silmade kohal ere punane triip ning kuklatutt. Emaslinnu kurgualune on valkjas, kuklatutt vaid aimatav ning veidi kahvatumat tooni tundub kogu sulestik. Silmavärv punakaspruun, väike nokk musta värvi.
Talvine arvukus on hinnanguline: viiskümmend kuni sada tuhat isendit, aga maaspesitsevaid laanepüüsid on oluliselt vähemaks jäänud, kui meie metsades rebaste-kährikute arvukus kõrge oli.