Foto: Arne Ader
Tuhkur
Tuhkur, metstuhkur ehk tõhk Mustela putorius
Kes meie vaatajatest jõeforellide kudekaamerat jälgis, märkas kindlasti, et õhtusel ajal jäi äkitselt kalade liikumist vähemaks. Kahtlustasime nii saarmast, kui minki, aga lund oli napilt ja jäljeread loetamatud. Saarma jäljed on mingi omadest suuremad – murdjad mõlemad, aga saarmas sööb pea alati kohapeal ning jätab ka suure nälja korral midagi vedelema, kas uimed või lõpused… Minkide arvukus kahaneb ja neid pole sealkandis kohatud, siiski on nende seotus veekogudega tihe ning loomad ju liiguvad.
Nüüdseks asi selge, kimbutajaks osutus hoopis tuhkur, kes talvisel ajal üksikult ringi liigub ka tema elutseb veekogude kaldaaladel. Kuigi tõhk ujub hästi ei taha ta naljalt vette minna, aga ju siis oli ahvatlus sedavõrd suur.
Tõhk on kärplaste hulka kuuluv suht pisike kiskja: kehapikkust neljakümne sentimeetri ringis, kaalult jäävad täiskasvanud emasloomad alla kilosteks, isasloomad ongi kröömike suuremad. Keha näib lühikeste jalgade tõttu pikana, talviselt kohev, musta otsaga saba kuni viisteist sentimeetrit pikk. Kõnnib aeglaselt, sirge keha ja sabaga, aga kui kiirustab või jahti peab, traavib küüru tõmmatud seljaga. Jälgedest räägime siis, kui lumi maas ja jäljeraamatud loetavad.
Tihe, kreemikas aluskarv paistab talvel pruunikasmusta kasuka alt hästi välja. Koon tömp, väikeseid silmi katab tume mask ning ümaraid kõrvu heledam serv. Tõhk nagu tõhk ikka.