Uhtjärve allikad

 

 

Käes on aeg, mil mitte kuidagi ei taha õue minna. Niiske, veniv ja vihmane, vanarahvaski istus sel ajal peamiselt toas. Tavad sellest ajast ongi enamasti majasisesed – toomapäevaks, 21. detsembriks koristati toad, vahetati kerisekivid, vaaritati süüa...

 

Aga kummaline on, et kui sest pimeduse ja rõskuse ängist välja rabeled, siis leiad ka praegu loodusest palju avastamist. Kasvõi oma trepi ees – minu peenral õitsevad ikka võõrasemad. Ja isegi praegusel tühja kuuga ajal võib ööpimedusest kuulda hääli – pardid teevad saabunud soojaga prääksudes öölende.

 

Möödunud nädala pisuke torm tegi kurja küll peamiselt Pärnu ja Viljandimaal, aga ka Lõuna-Eestisse jõudis raju. Tuuleiilid on kohati olnud nii ägedad, et metsa all on siinseal ümberlükatud puid. Kõikjal on peenikest oksaprahti, seda on kohati kohe nii palju, et takistab liikumist. Kui igal aastal võitleme sel ajal nugistega, siis sel aastal kangutas ühelt pisemalt mesitarult katuse hoopis torm.

 

Aga rändamiseks on hea aeg, sest kui olete võtnud nõuks välja minna, siis naeratab selle peale enamasti ka päike.

 

Mul õnnestus nädal tagasi teha üks põnev retk Urvaste kanti, kuhu kutsus palveteed otsima mu kaasa Mikk Sarve hea sõber muusik Taivo Niitvägi.

 

.

Muidugi oli minu erihuviks teadja teejuhiga läbi käia need allikad ja lätted, kuhu ma veel jõudnud ei ole. Ja, et ka palveteed on ajast aega käinud ikka allikalt allikale, siis langesid meie huvid kokku.

 

Kuigi sai käidud ääretult põneva allika – Visela silmalätte juures ja otsitud Ilmjärve kiriku allikat, siis jätsid mulle kustumatu mulje Urvaste Uhtjärve silmaallikad.

 

 

Need, mille juurde me üldse minema ei pidanud. Uhtjärv on Eesti üks ilusamaid järvesid oma kõrgete kallaste ja pika lookleva kuju tõttu. Tema poole saab pilgu heita läbi National Geographicu kollase akna, just seal, Urvaste kirikust paremal pool jääb ta silmapiirile.

 

Meie retkel polnud põhjamaa lühikese päeva tõttu allikate juurde plaanis üldse minna, aga mingi vägi pani Taivo ühel hetkel ütlema, et käime seal siis ruttu ikka ära.

 

Etteruttavalt ütlen, et see pole paik, kus ruttu käia. Urvaste kiriku juurest kalmistust mööda viib tee Uhtjärve laululavani ja sealt edasi viib kollaste lindikestega Contra jooksurada piki järvekallast metsa sisse.

 

Ühel hetkel on aga tee püsti ees. Järvekallas on paksus võsas ja rada suundubki peaaegu püstloodis kõrgele kaldale. Ilmselt on siin targem otse järvekallast mööda edasi trügida. Aga meie läksime ülevalt, mööda endist külateed, kus vaid lageraielangid ja üksainus unustusehõlmas suvemaja. Tühi ja kurb tee, kunagi ilmselt täis jalaastumisi ja elu.

 

Ma ei tea, milliste märkide järgi oskas Taivo selles trööstitus maastikus äkki üle raiesmiku alla järve poole keerata... ja täpselt esimese Silmaallika peale me sattusime. Upakile puu najale toetatud muinsuskaitse silt ja kihiti lehekõdu ja varisenud liiva täis allikas ei ole just see, milles sajand tagasi võluväge silmade paranemiseks otsiti. Aga võib vaid mõttes ette kujutada kui uhke paik see omal ajal kõrgete puude vahel sulisev allikas olla võis.

 

 

Rahvasuu pajatab: “Urvaste linnuse all Uhtjärve kaldal asub allikas, mida rahvas Silmaveeallikaks nimetab. Sinna allikasse olevat vanasti hõberaha visatud ja kes selle allika veega silmi pesid, nende silmad olevat terveks saanud.”

 

Ja siis juhtus see, mida ma kunagi mõista ei suuda. Kuidas mets ja tema vaimud aru peast viivad. Jäime kolmekesi allikat puhastama ja pildistama, ülejäänud salk läks juba teise silmaallika juurde, mis olla paarisaja meetri kaugusel.

 

Kui töö valmis saime hakkasime järgi minema. Metsa all oli õhuke lumekirme, vaikus ja kõikjal rebasejälgi. Kolme mehe saapajälgi ses lodus ajada oli nii raske ja ühel hetkel tundus, et oleme lootusetult eksinud. Mitte et hirmu oleks olnud, sest kõrge kallas ja järv oleks meid koju tagasi viinud. Aga abitus, kuidas on paarisaja meetri peal võimalik kaotada kaaslased.

 

Veel hetk, olin juba haaramas mobiiltelefoni, et helistada, et kus te olete, kui märkasin teisi järve-äärse silmaallika juures. Nõutult. Sest allikas oli mutta peitumas. Silmini metsakõdu täis, ei olnud siin vist keegi aastaid väljavoolu puhtaks teinud. Kahju on sellistest unustusse jäänud allikatest, aga küllap on teadjad kadunud, kogukond kusagile mujale toimetama läinud.

 

Aga allika juures seletas Taivo mulle ka eksimise põhjuse – nende kahe allika vahel olevat rahva jutu järgi Nõidade surnuaed. Paik, kus isegi lepad ei kasva. Teispoolsuse tunne. Küllap selliste paikade allikaojade ületamisel tekkisidki lood Toonela jõest.

 

 

Püha ja oluline see paik on olnud, sest kahest allikast veidi paremale kõrgub Uhtjärve kaldal hiiemägi uhke ohvrikiviga, sellest üle hingematvalt sügava sälkoru on võimas linnamägi, mis praegu tormimurdu täis, kuid mõõtmetelt üliuhke.

 

Jääb veel lisada selle retke kõige kummalisem juhtumine teiselt poolt Urvastet. Seal on kohe suure tee ääres üks põnev samblane kivi, mille kõrval muinsusobjekti silt – “Rahvapärimusega seotud Valgehobuse kivi”.

 

Olime oma matkaseltskonnaga just arutamas, et mis rahvapärimuslikud lood need küll on? Kui tee ääres peatus maastur ja sellest tuli välja Urvaste vallavanem, pistis käe pihku ja rääkis hoopis loo, et kivi pole üldse õiges paigas, et nõukogude ajal oli siin maaparandusobjekt ja seal eemal talus elav Kalju teadvat ka kivi õiget paika.

 

Ja siis hakkas juhtuma! Esmalt hakkasid rongad kõvasti kronksuma. Ja ma jõudsin veel imestada, et mida on ronkadel talvel teha talu õues asuvas valge-toonekure pesas, kui metsaservast hüüatas musträhn. Tuli hõigates talust möödudes hüpiklennul otse meie poole. Ja siis! Ma ei uskunud oma silmi. Toonekure pesast tõusis lohvaki-lohvaki õhku suur valgesabaline merikotkas. Uhkelt ja majesteetlikult. Üks mu kaaslastest, filmiinimene Karin Reinberg ütles seepeale – me peame siia tagasi tulema ja Kaljuga rääkima, küllap tahab kivi tagasi oma õigesse paika!