Veebikaamera pildi salvestas Shanta, LK foorumist
Foto: Arne Ader
Vareslaste hulka kuuluv pasknäär on sedavõrd „elutark“, et mõistab omale talvevarusid koguda, eelduseks muidugi noka kuju ning tugevus – teistel lindudel on pikliku, sileda ja kõvakoorelise tammetõruga tüki maad raskem „maadelda“. Pasknääri veniv söögitoru võimaldab linnul omale sisse ahmida kuni kaheksa tammetõru, aga selline raskus mõjutab isegi linnu „lennupilti“ – sabaosa tõuseb kõrgemale. Kui tammetõrud „sisse ahmitud“ kontrollitakse kiirpilgul ümbrust, sooritatakse väike pettelend, et teised huvilised ei märkaks kuhu tõrud maetakse. Häiritud pasknäär vabaneb lennul oma raske lastist. Tammetõrudest peavad lugu paljud metsaelanikud: pisematest närilistest leet- ning kaelushiired, muidugi oravad, metskitsed, aga eriliseks lemmikuks on nad metssigadele.
Nüüdseks on üheseemnelised tammetõrud värvunud pruuniks, klorofüll on tõrude koores lagunenud ja üldse toimusid sügisel tõrus biokeemilised muutused. Valmimisel vähenes veesisaldus, suurenes tärklisesisaldus pea 50%-ni ning tõrud muutusis õli- ja rasvarikkamateks. „Maitseaineteks“ on parkained, lisanduvad veel kiudained ja mineraalühendid. Valgutarvet tõrud ei rahulda. Milleks pikk jutt – 100 grammi tõrusid pakub metsaelanikule 250 kilokalorit energiat.
Metsakaamera ees tegutseb pea kümmekond pasknääri.
Hakk tammetõruga