Mis lill Sa oled?

 

 

Nüüd on vist isegi kõige suuremal talvenautlejal tänavusest talvest kõrini. Sest pole tal ei talve tegu ega nägu.

 

Ja tegelikult saabki talv meie südametes otsa sel hetkel, kui süttivad esimesed kuuselõkked, kui salamisi südaööl viiakse Tallinna raeplatsilt aasta kõige ilusam jõulupuu.

 

Kevademärke sünnib nüüd iga päevaga, küll on lumikellukesed ja lumeroosid end hangejäänustest läbi susanud, küll köhib rongaisand hääle puhtaks ja asub taevalaotuses kronksuvale mängulennule maailma kõige kenama rongaemaga.

 

 

Ja ühtäkki oleks nagu Taevataat värvipoti alla kallanud, kasevõsa on rõõmsalt punalilla ja pajud maailma kõige kirjumad. Talvesula on ehitanud Lõuna-Eesti hangedele nii tugeva kooriku, et see kannab juba rändurit peal

.

Suur oli aga minu üllatus, kui teisipäeval keset Tartu linna soojatrassi mururohelusel künnivareseid sehkendamas nägin. Kas tõesti juba kevad? On ju künnivaresed üks kevadekuulutajate nelikust. Tema naasmist lõunast loetakse aga ka selle neliku, kuhu kuuluvad veel põldlõoke, kuldnokk ja kiivitaja, hulgas kõige varasemaks.

Aga ilmamees Gennadi Skromnov seletas mulle küsimise peale, et tänavu ongi asi segi nagu kört-pärtli särk. Et toitu on kuhjaga ja egas varesed lollid ole, et rännuteed üldse ette võtaks, need Tartu varesed on pigem proovireisijad põhjast. Linnud ju ei liigu mitte külma, vaid nälja tõttu.

 

Ja kas olete märganud ka tänavust kummalist talirändurite ilmingut? Tavaliselt liiguvad põhja poolt tulevad siidisabad meilt läbi oktoobrikuus ja tulevad tagasirändel siia suurtes salkades märtsis. Sel talvel pole neid varem õigupoolest olnud. Aga nüüd nad tulid ja otse põhjast. Küllap on napsinud tühjaks põhjanaabrite pihlakad. Ka neil olevat olnud tänavu rekordpihlakasaak nagu meilgi. Ja nüüd rabistavad siidisabad suurte parvedena Eesti pihlakaid, aga vaevalt nad Lätti jõuavadki. Sest pihlakaid on meil tõesti palju.

 

 

Aga et lilleigatsus on ka minu südames suureks paisunud, siis hakkasin ma kirjutama lastele raamatut lilledest. Selle aasta esimestel päevadel jõudis ju poelettidele mu looduslooline lugemik “Metsa rüpes” – lindudest, loomadest, taimedest, et lapsed õpiks tundma seda, mida armastavad. Ja kui armastad ja tunned, siis tahad neid ka hoida. Aga lilleraamatu kirjutamisel tabas mind küsimus, et mis on siis ikka need lilled või taimed, mida Eesti rahvas kõige enam armastab.

 

Lugesin meie rahvuslille saamisloost, selle kohta kirjutatakse nii: "Rahvuslille valimine sai alguse 1968. aastal ETV saatesarjas "Tammelehe viktoriin". ETV ja Eesti Looduskaitse Seltsi koostööna valminud saates küsiti inimeste arvamust, milline võiks olla meie rahvuslik lill. Kriteeriumitena oli paika pandud, et lill võiks olla rahva seas tuntud ja hinnatud, dekoratiivne ja kergesti motiivina kujutatav. Arvestatavaid vastuseid tuli 513".

 

Mulle meeldib rukkilill ja ma hakkasin teda armastama juba lapsepõlves, kui üheskoos vanaemaga temast herbaarlehti tegime. Vanaemal olid nipid, kuidas 40 aastat tagasi kuivatatud ja paberile kleebitud sinised õied veel tänapäeval seinapiltidel sinised on püsinud.

 

Aga kas rukkilill on ikka tõesti ka praegu kõigi eestlaste vaieldamatu lemmik? Ja kas tema kõrvale ka teisi lilli meie südamesse mahub?

 

Vastuse otsustasin leida paljukirutud ajaröövli Facebooki kaudu, mida võib ka pläristuks nimetada - kuhu inimesed jäägitult, otsani ära kaovad ja kust midagi kasulikku välja tulla ei saavat.

Postitasin lihtsa küsimuse: “Mul oleks veel kahe väga tähtsa lille nime vaja teada.Kirjuta palun 5 sinu jaoks olulist lille, nii kevad- kui ka suvelillede seast. Või muud taime, puud ei lähe arvesse.”

 

Ja uskuge mind, suur oli minu üllatus, kui nägin millise hooga mulle vastuseid tulema hakkas. Usun, et mu vanaisa, raamatu “Eesti taimenimetused” autor – Gustav Vilbaste, kadestaks mind praegu.

 

Hilisõhtul postitatud küsimusele oli varahommikuks tulnud vastuseid 61 erinevalt inimeselt, nende hulgas oli ajakirjanikke ja kirjanikke, õpetajaid ja lasteaiakasvatajaid, põllumehi ja botaanikuid. Ja vastuste voog ei ole lakanud...

 

Tegin kokkuvõtte vaid nende esimese tosina tunni jooksul laekunud vastuste järgi ja kõige rohkem üllatas mind taimede rohkus, 118 erinevat taime, mida sõbrad nimetasid. Olen end pidanud suhteliselt heaks taimetundjaks, aga taimetark Tõnu Ploompuu lemmiklille – vesisulge, seda imekaunist veetaime pidin isegi guugeldama. Lastekirjanik Aino Perviku ühe lemmiktaime nimi – reinvars – sundis mind isegi vanaisa taimenimede raamatut haarama – selgus, et see on soolikarohi, mille õige vana nimi reinvars on kirjas juba Eesti taimenimesid käsitlevates artiklites 18ndast sajandist.

 

Vahva, ütlen ma, me oleme ikka tõeline metsarahvas, kelle taimetarkade sugu ikka ja alati alles ja olemas.

Aga mis olid siis selle kiirküsitluse põhjal kõige olulisemad ja kallimad lilled?

 

Võrdselt 21 korral mainiti sinilille ja piibelehte. Nurmenukk sai 15 häält, rukkilill 14, kullerkupp 13, võilill 12, karikakar 11, pääsusilm 7, kannike ja ülane 6, angervaks, lumikelluke ja pojeng 5 häält.

 

Küllap oleks nimekiri olnud teistsugune, kui aega oleks rohkem olnud. Ja kui vastamisele oleks kriteeriume seatud nagu rukkilille rahvuslilleks valimise puhul. Aga praegu küll kaheksa korda väiksem valimiskogu oleks rahvuslilleks hääletanud meie põhjanaabrite rahvuslille maikellukese ehk piibelehe või sinilille.

Võta nüüd hetk aega ja mõtle, milline on sinu lemmiklill ja räägi oma armastatust üks lugu oma sõbrale. Usu, see toob teile mõlemale naeratuse näole ja aitab kevadel tulla.