Fotod: Arne Ader
Väike-kirjurähn
Väike kirjurähn Dendrocopos minor
Meie koduaedadesse satub väike-kirjurähn harva või pigem juhuslikult. Talvisel ajal seltsitakse tihasesalkadega ning nendega koos võib mõni isend ka meie koduaias lühidalt lindude söögimaja, rasvapalli või pekitükki külastada. Suurem tõenäosus vaikselt tegutsevat, Euroopa kõige pisemat rähni märgata on talvisel ajal raagus lehtpuusalus, pargis või kalmistul. Sarnaselt porrile otsitakse söödavat puude jämedamate okste alaküljel. Meil pesitsenud on enamalt jaolt paigalinnud. Talvine arvukus võib veidi suureneda põhjapoolsete sisserändajate arvelt ulatudes mõnel aastal kuni paarikümne tuhandeni.
Miniatuursed, väike-kirjurähnid on suure rasvatihase mõõtu, kellega rahumeelselt seltsitakse, aga muidugi teistsuguse kehakujuga, millel pikkust viisteist sentimeetrit ning kaalu kröömike üle paarikümne grammi. Ümar pea, silmad punakaspruunid, lühike terav nokk must ja jalad hallid. Aastaringselt kantakse sarnast musta-valgekirjut sulestikku (sarnane on ka hoopis suuremal valgeselg-kirjurähnil) ja neil pole punasulgset sabaalust nagu teistel suurematel musta-valge sulestikuga rähnidel. Vaid isaslinnu pealage ja otsmikku ehib punane laik. Kõigi põse- ja küljesulestikus märkame pruunikat tooni.
Pole midagi imestada, kui me mõnd väike-kirjurähni roostikus kohtame – roovartesse on putukaid talveks peitu pugenud.
Väike-kirjurähni vaatlused: LINK
Väike-kirjurähn