Mesilaselend

 

 

Suve ametliku alguseni on kukesammu võrra. Täheteadlased lubavad tal alata pühapäeva õhtul kell 19.38. Tõsi, tõelist suvesoojust pole me sel aastal tunda saanudki, ikka seesama kehv suusailm.

 

Aga tänu pikale ja vinduvale kevadele on sel aastal rohkem õieilu, lilled ei õitse kevadises kuumas ära mõne päevaga. Isegi piibelehed pidasid sel aastal vastu pea nädala.

 

Ja varred õite all on uskumatult pikad, mäletate, tulbid olid pea meetrised ja pojengiõiepuna kõrgub veel kõrgemal. Puudevõrsedki venivad iga päevaga.

 

Metsmaasikad on selle nädala märksõna – vähemalt Lõuna-Eestis sai esimesed marjad suhu panna, enamusel küll veel üks põsk valge ja maitse hapuvõitu, aga maasikapaastust oleme nüüd lahti.

 

Maasikavälude elust ma sel korral rääkida tahangi.

 

 

Igal aastal sisustab meie jaanipäeva toimetusi mesilassülemite tarruajamine. Tundub, et me talumaadel asuval Ilmamäel on mingi mesilaste jaanipeopaik. Just jaaniõhtuks on enamasti mõni kaugemalt tulnud sülem puu otsas rippumas ja lihagrillimise asemel jookseme me ringi sülemikasti ja mesilasmaskiga. Kõik kolm viimast aastat on meile toonud uhke mesilassülemi, mis sügiseks taru meie maadelt maitsvat mett täis on kandnud.

 

Sel aastal aga algas mesilasetants õige vara. Juba nädal enne jaani.

 

Olime just lõpetanud mitme ruumi pliidipuude saagimise, istusime kaasa Mikuga pakkude peale maha ja jäime vaikust kuulatama. Aga ses vaikuses oli mingi ootamatu mürina järelkaja. Terve õhk sumises. Röögatasin Mikule: “Sülem!” ja nii me tormasime sumina suunas. Ärevaks tegi asja see, et see sumin tuli tarude poolt, kust meie teada sülemit tulla ei tohiks.

 

Tarude kohal oligi suur tihe mesilaste pilv. Õhus. Oleme Mikuga juba 10 aastat algajad mesinikud ja pole elus õhust varem sülemit kätte saanud. Aga kuna oli hirm, et need on meie oma mesilased, siis tegime kusagilt loetud mõtteterade järgi – sülem tuleb vihmahirmus alla.

 

Ja nii siis Mikk jälgis Ilmamäe poole lendavat sülemit, mina jooksin ämbrite ja saunaviha järele. Edasine oli tõeline kino. Õhk 4-5 meetri kõrgusel sumisevaid mesilasi täis, mina jooksmas keset lillelist aasa kollaste ämbritega ja Mikk justnagu vene papp pühade ajal mesilastele vihaga veeõnnistust jagamas. Paraku olid mesilased üsna kõrgel, aga pakkusin Mikule, et kui ta ühelegi mesilasele veepiisa lähetada saab, siis küll ta teistele ütleb, et tarvis vihma eest peitu minna.

 

Ja ütleski, paarisaja meetri pärast oli meil sülem kuuse otsas, Mikk püüdis veel mesilastega rääkida, et nad kase otsa läheks, mida saaks alla painutada. Aga sülem võttis kuuse omaks ja sinna ta jäi.

 

 

Mis muud kui tormasin läbi rinnuni heina õunapuuredeli järgi. Selle ja kõige muu vajamineva kola kohale tassimiseks edasi-tagasi joostes jäi mulle silma, kui palju maasikaid heina sees oli, paraku polnud aega neid noppida. Ja põnevaid taimi jäi silma – õitses ilus vanaroosade õitega õnnehein ja kuldse-pruunikirju kuldristik, mida varem pole siinkandis näinud.

 

Igatahes, välja arvatud mõned äpardused – nagu see, et mõned mesilased Mikule varrukasse pugesid ja teda nõelasid  (hm, mesilassülemi mesilased ei pidavat nõelama) – ja see, et Mikk mulle redelit hoides sülemi eest oksaotsi ära lõigates ühe mesilasi täis oksakese pähe kukutas – õnnestus sülemi kastiajamine ja tarusse paigutamine hästi.

 

Ja teise kingituse saime ka. Tühja tarusse oli vaja paari kärge juurde. Ja kui Mikk teistesse tarudesse piilus, siis selgus, et nädalaga olid mesilinnud neli kärge juba kaanetada jõudnud. Need läksid meevurri ja õhtulauas oli meil imeilus kuldkollane ja hästi vürtsikas mesi leivale panna.

 

Kui emale seda lugu rääkisin, siis jutustas ta, kuidas vanal ajal taluinimesed oma mesilasi valvasid. Vanaema olevat õhtuti käinud taru juures kuulamas, kas mesilasema laulab – järgmise päeva teeleminekulaulu. Ja kuidas vanaisa olevatki suvel elanud ärklitoas, mille aken mesila poole.

Üha enam mõtlen, et peaks laskma vanad “sulle-mulle saed” ära teritada ja tegema talusse korraliku saepuki ning küüditama talust välja kõik taastumatuid energiaallikaid kasutavad mürategijad. Et oleks rohkem aega loodust kuulata – tal on, mida meile öelda. Kasvõi seda, et ole valmis meekingiks!