Foto Arne Ader
Ümaralehine kellukas käosülglase vahuga
Harilik vahustaja ehk käosülglane Philaenus spumarius
Lillekimbus peaks olema üheksa õitsejat. Tänavu pole nende leidmine keeruline – õistaimi jagub kõikjal.
Sellist „süljelalirtsu“ mõistab niiskemal niidul enda varjamiseks meisterdada vaid käosülglase vastne -umbes poole sentimeetrine pikkune, pehme kehaga, kollakasroheline ning üpris abitu tegelane. Tugev imikärss surutakse taimevarde maapinna suunas, et mahlasid kätte saada, aga mööda vastse keha nõrgub läbiseeditud suhkrurikast eritist. Selle ajab vastne oma kõhul paiknevate hingamisavade kaudu õhku pumbates vahule. Jaanipäeva paiku saavad neist valmikud.
Leidlik kaitse vaenlaste vastu – kes see sülge ikka näppima läheb?
Harilik vahustaja on tsikaadide sugulane. Valmiku värvus erineb helekollasest peaaegu mustani, aga ega me neid naljalt ei märka. Alalhoidlik ja ettevaatlik tegelane ei soovi endale kedagi lähedale lasta. Lendamiseks kasutatakse tiibu, hüppamiseks tugevaid tagajalgu. Ohu märkamiseks on vahustajatel lisaks kahele silmale ka kaks liitsilma.
Septembris muneb vahustaja taimevartele oma kollased, oranshi tipuga munad. Kevadel, kui ilmad juba soojad kordub kõik nagu eelpool kirjeldatud.
Foto Wikipeediast
Käosülglase valmik