Fotod Arne Ader
Vaarikad
Harilik vaarikas Rubus idaeus
Aastati on vaarikasaagid päris muulikud: õitsemiseaegsed külmad või vihmased ilmad takistavad putukatel taimi tolmeldada, suvine põud jätab marjad kribalateks, üldiselt kordub hea saagikus kolme-nelja aasta tagant.
Vaarika marju nimetatakse liitunud luuviljadeks niisiis iga pisike vaarikapunanetera on luuvili ning ühes viljas võib neid olla kuni mitukümmend.
Valminud mari eraldub õiepõhjast kergelt.
Miks on vaarikad karvased? Iga osavilja küljes on kuivanud emakasuue. Pisikesed ja kõvad vaarikaseemned „marjalembi“ eriti ei sega.
Kes poleks trehvanud ussiga vaarikale? Juba augustis vaarikamardika tõugud kaovad marjadest. Nad siirduvad mulda nukkuma, et sügisel juba mardikatena välja ilmuda, mullas talvituda ja tuleva aasta juunis noortele vaarikavartele muneda, selline näeb välja nende putukate eluring.
Vaarikamarjadest omandame palju vitamiine, happeid, suhkruid, mida kõike veel ning metsast korjatud vaarikate söömine on eriti kasulik. Äsja korjatud vaarikad suhkru ja piimaga – kas keegi loobub sellisest maiusest?
Vaarikataimi kohtame pea kõikjal, et mõni mari suhu pista. Korjamiseks hea vaarikakoha leidmine oleneb huumusrikkast mullast, parajast niiskusest, eelistatavalt poolvarjust ja aastati väga erinevast ilmastikust – ülesanne pole kergete killast.
Vaarikas