Foto Arne Ader
Meririst
Meririst ehk millimallikas Aurelia aurita
Millimallikatekogumid on arvukamad seal, kus merevesi soolasem. Suuremal hulgal leiame meririste meie randadest augustis, seda tugevamate läänekaarte tuulte ning hoovuste mõjul ehkki nad suudavad ka omal jõul veidi liikuda.
Meriristi keha on sültjas ja läbipaistev, ainsaks „dekoratsiooniks“ on neli hoburaua v ringi kujulist sugunääret ümber suuava (suuava ümber ripub neli lintjat suusagarat) - sealt siis risti kujutis ning nimi. Kuid pole haruldased juhud, kui „dekoratsioon“ on kolme, viie või kuue sugunäärmega...
Maikuust alates on läbi tehtud mitmed keerulisi, alul mikroskoopilisi arengujärke ning tänaseks meile harjumuspärase meriristi välimuse saavutanud.
Millest toitutakse? Merevees olevast loomhõljumist ehk zooplanktonist. Suu ümber paiknevad sagarad ning neil asetsevad kõrvenäärmed, need eritavad planktonile surmavat ainet, nõnda juhitakse toit suu poole.
Inimesele üldjuhul on millimallika kõrverakkude eritis ohutu, aga esineb ka erandeid, kuid reaktsioon võib olla vaid nõrk „nõgesekõrvetus“ – muuga ei oskagi seda võrrelda.
Millimallikat ei maksaks üldse kätte võtta – loom lihtviisil hukkub selle tagajärjel. Nende geeljas keha hakkab puudutuse tagajärjel lagunema (inimese kehatemperatuur ning merevee soojusel on suur erinevus ja meriristile tundub puudutus nagu meile „palja tagumikuga“ küdevale pliidile istumine).
Meriristid on lahksugulised - emased ja isased. Hilissügisel nad hukkuvad olles juba enne meie vetesse jõudmist täitnud oma paljunemise funktsiooni ja üheteistkümne kuu pärast, kui vesi meile juba ujumissoe, kohtame uut sugupõlve meie randades.