Kirjutas ja pildi ning videoga illustreeris Tiit Hunt, www.rmk.ee
Emakala
Emakala ehk kiviluts Zoarces viviparus
Seda kala poelettidel ei näe ja tema olemasolustki pole paljud kuulnudki. Veidi lutsu meenutaval mereelukal on ametlik nimi emakala), rannarahvas kutsub paksude huulte ning punnis põskedega kalakest teiste nimede kõrval sagedamini kivilutsuks.
Läänemeres elavate kalaliikide seas teeb emakala eriliseks see, et ta on ainus meie vetes elav elussünnitaja. Emaskala ei heida viljastamiseks marja kuhugi mere põhja kivikeste vahele, vaid isane viljastab kalamunad emaskala kehas. Seal arenevad turvaliselt marjateradest maimud, kes on kohe pärast sündi võimelised iseseisvaks eluks.
Praegu ongi emakaladel sünnitamise tippaeg. Olenevalt kala suurusest võib üks isend tuua ilmale kümmekond kuni mõnisada maimu.
Veel 18. sajandi keskel, kui ei teatud midagi angerjate ainulaadsest elukäigust ning paljunemisest Sargasso meres, arvati, et emakala maimudest arenevadki angerjad. Kunagised arusaamad angerja bioloogiast on kandunud läbi emakala saksakeelse nime tänapäeva – Aalmutter, angerja ema.
Meie merevetes on kiviluts arvukas kala, teda esineb palju Liivi lahe idaosas, Kihnu ja Ruhnu vahel ning Soome lahes. Vähem on emakala Väinameres. Ja nüüd, peale ägedaid tormituuli võib rannas adruvallide servas ehk silmata välja uhutud ogalike kõrval ka mõnda emakala.
Eestis pole harjutud maitsvat emakala sööma, seevastu Läti köögis tehakse temast kõrgelt hinnatud roogi. Emakalast toituvad meelsasti ahvenad, tursad jt röövkalad ning see on lemmiktoit kormoranidele.
Kormoran emakalaga