Fotod Arne Ader
Tutt-tihane
Tutt-tihane Lophophanes ristatus varemalt Parus cristatus
Tänase lumesaju ja tuisuga laulis rasvatihane Lasnamäel, mujalt tulid esimesed teated 19-st skp. Aastate lõikes alustatakse „sitsikleiditamist“ umbes-täpselt 21. jaanuarist. Nii, et kannatab kuulatada juba kogu Eestis.
Nüüd siis tutt-tihastest: seda, et nad toidumaju üldse ei külastaks öelda ei saa, aga siis asetseb suure tõenäolisusega Teie elamine männimetsa lähedal. Nad on meie teistest tihastest kõige paiksemad, kes ei lahku oma pesitsusala lähedusest talvelgi, kus sageli tegutsetakse väikeste salkadena.
Nii emas- kui isaslinnud on sarnase sulestikuga. Peatuti järgi tunnevad tutt-tihase looduses ära kõik märkajad. Peasulestiku erinev torkab teiste tihastega võrreldes koheselt silma. Väiksemate tihaste hulka kuuluvad tutt-tihased on keskeltläbi tosin sentimeetrit pikad ja kaaludes sama numbri jagu grammides.
Toiduks kasutatakse enamalt jaolt putukad või väikeseid selgrootud, aga samuti okaspuude seemneid, mida nad talveks on omale oksa- ja koorrepragudesse peitnud, kus neid talvisel ajal otsimas käiakse.
Tutt-tihased võime meie männi enamusega oksmetsades üpris arvukalt kohata, aga meie saartel on nad päris haruldased. Talvitujate hulgaks hinnatakse üle paarisaja tuhande isendi.
Tutt-tihane
Tutt-tihaste vaatlused: LINK