Tekst: Helen Arusoo, ajakiri Loodusesõber
Foto: Arne Ader
Karihiire jäljed lumel.
Jälgi stiilis “looklev nöör keskel, templijäljed äärtel” võib lumelt leida erinevaid ja algaja jaoks näivad nood üsna sarnased. Et “nöörijälg” fotol on saba jäetud vagu käpa astumiste vahel ja et tegu pisinärilistega nagu rotid, hiired ning kari- ja uruhiired, taipame niigi. Aga tahaks ju täpsemalt teada - kes? llusad ja looklevad paistavad kõigi mustrid.
Kui lumi on värske nagu täna ja võib-olla ka homme, tasub kindlasti metsa kaasa võtta sentimeetripael, sest jälje pikkuse mõõtmisest on abi - rottidel ja hiirtel on erineva suurusega jalad. Ja kodus saab hiljem raamatust järgi vaadata, kellega oli tegu. Esialgu kasvõi suurtes piirides – kas siin liikus mõni uruhiir või rott või karihiir?
Veel parem on määrata aga jälgi siis, kui on koha peal aega. Aega järgenda jäljereale ehk kulgeda veidi loomakesega kaasa – kust ta tuli, mis tegi? Tee pealt võib leida urusissekäike, väljaheited. Jäljeraamatud aitavad liike määrata lisaks jälgedele ka muude tegutsemise tunnuste abil.
Et erinevaid tegutsemisjälgi leida, oleks vaja koha peal rahulikult viibida. Kindla sihiga seltskondlikul matkal on see välistatud, sund pärale jõuda ei lase meil niisama unistama jääda. Nii et jälgede uurimiseks võiks minna üksi metsa uitama.
Mõned pisinärilised nagu niidu-uruhiir jätavad lumele eriti kauni mustri, mis meenutab ronitaime vääti lehekestega.