Kristel Vilbaste, loodusenaine@hot.ee
Fotod: Arne Ader
Rebased on liikvel - alanud on jooksuaeg.
„Sitsikleit-sitsikleit!“ hõiskab tihane täiest kõrist. Punane tärkava päikese jäine kiir üritab oma külmakargusega pisikese lauliku keelt halvata, kuid ürgne kevadehõik paiskub aina ja aina kollakõhu noka vahelt.
Soovitus:
Kui vahest inimesele löövad söukesed villid või vistrikud ihu pääle, kas sedasi hakkavad tuulest või maast. Neid arstitakse siis suitsetamisega. Suitsetamise värki tuakse üheksamast kohast. Küll surnuajast puru ja ristide küljest laastusi, haudade päält kivisi ja teede päält puru ja väravate alt puru. Siis tuakse kolme valla maa päält tuulepesasi puude otsast, änamast ikka kaskede otsast vöötakse. Nee kõik pannakse pölema ja siis lastakse seda suitsu villidele pääle. See peab nad siis äe kautama. Sedasi parandati maast ja veest hakkand villisi ja ka völu saadetutele oli see hea rohi.
Pöide
Nädala neli ilmamärki:
vallatlevad nirgid,kaelakuti hakid,leppade seemnepudinja võitmatu pakane.
Karged talveilmad on olnud eluohtlikud eelkõige väikestele loomadele - karihiir on külmunud oma rajal.
Kõige parema meelega kaen minagi praegu loodust akende tagant, aastate eest suusamaratonil külmetatud kõrvad hakkavad juba -15 kraadi juures kihelema ning annavad märku, et inimlapsele on taolised külmaolud vaid lühikeseks ajaks talutavad. Aga kogu loomade-lindude sigin-sagin ongi kolinud inimeste klaasakende lähedusse. Mul jäi reedel suisa suu lahti, kui unustasin end arvuti taga hetkeks tihaste toidurallit jälgima ja... äkki hüples kümne meetri kaugusel majast heki all ilus valge nirk. Valge valgel! Pole võrratumat pilti. Ja põnev oli see keksmäng, mida maona vonklev keha etendas – siuh sinnapoole hange, viuh siiapoole hange, sööst tüvede vahelt läbi, lups kivi alla. Kogu seda siuglemist saatis tihaste äge protest. Varblased, need laisad olevused silpsutasid nokaotsast mõne korra kaasa, aga lesisid keskpäevapaistes mängumaja katusel edasi. Vaevalt vaibus tihaste äge pahandamine, kui... heki varjust astus mu lumisele murule valguse kätte rebane, ärev pilk naabermaja poole ja sörkival jooksul tõttas reinuvader garaažist mööda uulitsale ja sealt edasi linna poole. Kuid milline erinevus oli neis loomades – nirk oli puhasvalge, terve, energiast pulbitsev võitjaloom, rebane arglik, katkutud karvaga, tagumine osa peaaegu kärntõvest karvutu, saba pikk paljas roots järel. Nirgikene, hoia eemale inimestest, inimeste järjekordne reguleerimis- ja ravimistahe muudab loomad äbarikeks!
Laanerähn otsib toitu kuivanud kuuse koore alt.
Paarikaupa, paarikaupa
Metsarebased on praegu aga juba paaris. Neljapäeval Tallinnast tulles proovisin bussiaknast jälgede järgi uurida, mis metsapõues toimub. Jäljeraamatut on praegu hea uurida, sest lund on sadanud vähe, pisike härmatisepudin ei varja tegevusjälgi. Suurematel väljadel on põhitegelasteks olnud rebased ja jänesed. Rebasterajad on praegu põnevad, kümmekond meetrit jooksujälge ja siis jälgede sasipundar – siin on hiirekütt kuulanud, mis lume all toimub, aga kohati on jälgi rohkem ja koguni kraapimisauk, siit on tõenäoliselt saadud üks hiirepiuks kõhukosutuseks. Aga ainult jälgi pole väljadel näha, 100 kilomeetri kohta jäi päise päeva ajal 3 hiirekütti ka silma, lisaks 4-päine kitsekari. Jänesejälgi on sama palju, aga need askeldavad enamasti puude läheduses, rebased on rohkem lagedal. Põnev on see, et rebasejäljed lähevad vahel rööbiti teise rebaserajaga.
Hundiulg ja hirvejälg
Suuremate loomade radu tuleb üle maantee vaid üksikuid. Seda üllatavam on venna teade Pärnumaalt, et nende kanti on ilmunud 15-päine hirvekari, miski on siiski pannud loomad liikvele. „Raiesmiku serv on tihedalt hirvejälgi täis,“ ütleb Enn Vilbaste, „hundid on sellest nii ärevil, et uluvad kuuvalgel üsna läbilõikavalt, metsaalune on öösel praegu nii valge, küllap on hea jahti pidada.“ Aga kui huntide jaht vaibub, siis algab paugutamine. Neoonvestikestes paugutajad ei anna ka päevavalges metsaelanikele rahu. Hoiame karuemadele pöialt, pisikesed mõmmikud peaksid praegu juba vähemalt kuu aja vanused ja paraja kaisukaru suurused olema.
Inimsõbralikkus
Linnurahvas on end tihedalt inimelamutega liitnud. Aeg-ajalt käivad tihased kusagil kõrgemal kasel laulmas ja puukoristajad mööda puutüvesid vilistamas, aga muidu on nad seemneid jahtimas. Siiski... urvalindude parv paneb lepaladvas sädistades sanglepa „käbikestest“ seemned pudisema, lumi on pisikest peent „puru“ täis. Ja pöialpoisid on millegipärast kuidagi ärevalt latvades sidistamas. Kakud lendavad öösiti aktiivselt ringi, aga kevadhuikeid veel kuulda pole. Ka rähnid askeldavad oma „sepikojas,“ „kuiva kuuse trummide“ juurde veel asja pole. Aga hakid kössitavad parkides nüüd alati kahekaupa, vaevalt nad nüüd sõbrapäeva peavad, aga kevad on südames küll.
Lumeskulptuur puuoksal.
Eesti allikad: Meeksi Silmaallikas
Setomaal Meeksi lähedal on püha Jaanikivi, mille juures käiakse kahjamas 7. juulil, vana kalendri jaanipäeval. Ravitoimet usutakse olevat ka Jaanikivi kõrval voolava Miikse oja veel. Oja kaldal, poolemeetrises lubjakivisse süvendatud augus, on selgeveeline allikas. Allikas on kuulus silmi raviva omaduse poolest, samuti pestakse veega jalgu ja käsi ning vette visatakse annetuseks münte. Rahvas kutsub Miikse oja Silmaallikaks.
Tsitaat:
Kui täht taevast maha langeb, tuleb teist ilma. Langeb suur täht (meteor), tuleb soda vai ka ilmaots.
Rakvere