Kristel Vilbaste, loodusenaine@hot.ee
Metsaalune lumi on praegu täis lepa seemneid. Lisaks pisikestele pähklikestele on seal ka „lepakäbisid“. Tiiva- ja jalajälgede järgi on näha, et seal on käinud maiustamas urvalinnud.
Samas on praegu ka sügisel valminud viljade langemise aeg, leppadel toimub see veebruaris märtsis. Kevadise päikese soojuse toimel pakatavad vilikonnad ja seemned pudisevad lumele ning levivad koos sulaveega laiali.
Lepa “käbi”, botaanikute keeles vilikond, areneb kogu emasõisikust ning peidab endas palju tiivulisi üheseemnelisi vilju – pähklikesi. Pärast seemne küpsemist ja varisemist jäävad puitunud viljasoomustest moodustunud “käbikesed” järgmiseks talveks puule.
Lepa “käbi”, botaanikute keeles vilikond, areneb kogu emasõisikust ning peidab endas palju tiivulisi üheseemnelisi vilju – pähklikesi. Pärast seemne küpsemist ja varisemist jäävad puitunud viljasoomustest moodustunud “käbikesed” järgmiseks talveks puule.
„Lepakäbisid“ kasutas vanarahvas ka ravimina ja erilise toime andsid neile just seemned, seepärast soovitati „käbikesi“ korjata oktoobrist veebruarini. Nendest tehtud tee aitab kõhuhädade, igemepõletiku ja silmapõletiku puhul.
Botaanik Urmas Laansoo soovitab talvise lepa juures uurida lähemalt ka pungi: kui enamikul puudel-põõsastel istuvad pungad otse võrse küljes, siis leppadel on nad väikese raokese otsas.