Kristel Vilbaste, loodusenaine@hot.ee
Fotod: Arne Ader
Põdrad lumesajus.
Pakasekriuks on lumest kadunud. Jäänud on vaikne sosin, rõõmusõnum sulalumelt, mille päike valgesse lumevahtu kirjutas: „Kevad on teel! Enam ei ole kaugel sinilillede sinised naeratused ega ülaste üllas valendus.“
Soovitus:
Teisipäeval, 21. veebruaril peab valges magama minema. Kes valges magama ei lähe, see on kogu aasta pikaline, ei jõua oma töödega järjele. Vastlapäevast asuvad lauale kergemad söögid, algab kevadpaast, vanasti lõppes selleks päevaks liha tünnist otsa, seajalad oli viimane lihaamps.
Nädala neli ilmamärki:
hiired lumetunnelis ja lumel,tihastekadu,tilkuvad puudja undav soojatooja tuul.
Siiski on kevadeaimdus vaid väga lootusrikka inimese hinges. Valendavad lumeväljad katavad maad silmapiirini. Kuusel on lumemüts silmini, kivil lumekuhi kukil. Kuid... seesama kivi on oma päikesekuuma lõunaküljega murendanud pakase võimuaja – ümber kivi on turris heinajuustega lumevaba ring. Ja mullune jumikas ja naistepuna on oma mustjaspruuni varrega „söönud lund,“ kulutanud suure augu lume sisse. Võrumaal Kütioru nõlval seisvad Tammetsõõri tammed on kevade kutset täie tõsidusega võtnud, iga 200-aastase tamme ümber on poolemeetrine lumevaba tsõõr. Kuid hiiepaiga keskel on sügav hang, ohvrikivi ulatub vaevu ninapidi hangeservale. Ja nina, kellegi poolt toodud külmunud mandariin, naeratab sest valgest lumepadjast vastu. Hiiepaik on jälgi täis, siin on käinud inimene, koer, rebane, metssiga ja ... üks hiiretips on proovinud jõudu mandariiniga – jäljetäppe on ümber oranži kera, aga kiviand on olnud kõvem kui kivi. Kuid hoopis vahva on veetäpimuster lumel, päikesesoe on pannud puud tilkuma, kevadveed on juba valla!
Vahtramahla ootus
Just selliste ilmadega hakkab enamasti vahtramahl jooksma, siis kui puu on päikesesoojas lõunavalguses. Ehk tasub isegi sulailmade tulles katsetada. Mesilasedki on teinud esimese tarukoristuse, mõned hukkunud on lumele poetatud. Ja hiirerahvas on ärevile läinud. Lumi on tihedalt täis nende jooksujälgi, siin-seal on jälle korrapäratu auk – hiire lumetunnel. Aga veidi eemal on teine auguke, sealt on jälle välja vuditud. Mis asja neil lume peal ajada küll on? Seemneid ohakanutist pole nad proovinud. Ehk tulid proovima, kas kevad käes J. Kuid hiirejälgede keskel on ka rebaserada, millegipärast pole see hiirekütt siin kordagi peatunud ega lumeaukudele tähelepanu pööranud.
Villtakja viljanupp.
Tihasekadu
Huvitav, et kui kirjutasin teisipäeval looduskalender.ee lehele nupu tihasekaost, siis tuli üsna palju kommentaare tühjaksjäänud toidulaudadest. Üks mõtlemapanevamaid oli see, et poes müüdavates rasvapallides on sel aastal nii palju vett, et need külmuvad pakasega ning neist pole linnukestele abi. Kas olete seda kogenud? Aga rasvatihaste arvu on viimaste nädalate pakane oluliselt vähendanud. Näiliselt lindude arvukus nii palju muutunud ei ole, sest linnud on koondunud toitmispaikadessse, samas on osa toitmispaiku täiesti hüljatud. Linnu-uurija Enn Vilbaste räägib, et on leidnud tihaste ööbimispaikadest – pesakastidest viimasel ajal mitmeid laipu. Ka on vähenenud Nigula lindude toitmispaikades rasvatihaste arv. Tihaste elu aastaid jälginud Agu Leivits kinnitab, et tihaste arvukus võib olla vähenenud poole või isegi kolmveerandi võrra. "Kuid õnneks on selle aastane külmaperiood olnud väga lühike. Eelmiste aastate pikad ja lumised talved tegid paiguti isegi rohkem liiga, sest külma oli mitu kuud ja oksad olid jääs, toitu ei õnnestunud kätte saada."
Porr.
Kodukoha allikad
Heade inimeste abiga suutsin sel nädalal üles leida Riigiarhiivist 1936. aastal riigivanema korraldusel läbi viidud allikate loenduse ankeetlehed vastustega. Üle 3000 allika on saanud kirja, küllap oleks vaja leida võimalused selle nimekirja digitaliseerimiseks, et igaüks saaks otsida ligi saja aasta vanuseid allikapaiku oma koduümbrusest. Põnev on aga see, et ankeetküsitluslehed on saadetud maakoolide juhatajatele ja õpetajatele, kes kõik on innukalt infot saatnud. Küllap on ka see üks põhjuseid, miks peaksime oma maakoole hoidma. Nad on riigikaitseliselt olulised infoallikad.
Saula Siniallikate hulka kuuluv Ohvriallikas.
Eesti allikad: Saula Siniallikas
Tallinn-Tartu maanteelt, Pirita jõe äärselt parkimisplatsilt viib umbes 1 km pikkune jõeäärne jalgrada ühe võimsama ohvriallikani – Saula Siniallikani. Isegi talvel on põnev näha, kuidas valge lumekraega sinkjasrohelises allikas vesi keeb ja mängib. Läheduses on veel allikaid. Maanteele kõige lähemal on Ohvriallikas, mille läbimõõt on 13 meetrit ja sühgavus 2 meetrit. Allikast voolab välja oja Pirita jõkke. Teine allikas asub esimesest umbes 20 m eemal ja on ovaalse kujuga. Mõlema allika põhjas esineb rohkesti vee “üleskeemise” kohti. Esimest allikat on kasutatud ohvriallikana, sellest ka nimi. Kindlasti tuleb sellele allikale enne veevõtmist ohverdada: "Rahaohver olevat muidugi kõige suurem ja mõjuvam, kui veel terve hõberubla visatavat. Ka viljateri, riideid ja muid asju antavat ohvriks, sest ilma ohvriannita ei tohtivat sealt keegi vett viia. Vask- ehk hõberahaga vaotatavat kolm korda haiget kohta, siis keerutatavat kolm korda vastu päeva ümber pea ja visatavat hallikasse. Siis võetavat sealt vett ja kastetavat haigeid kohte, mis siis terveks saavat."
Tsitaat:
Vastlapäevast akkava talve teine silm vett jooksma.Häädemeeste