Kirjutas Kristel Vilbaste, loodusenaine@hot.ee
Pildistas Arne Ader
Aruniidud on tõrvalille-lillad
Lõpuks ometi algab tõeline suvi. Siresäärne ja päikesepalgne Ilmaneitsi astub oma troonile neljapäeva öösel kell 2.08, seda hetke tasub ootama jääda, sest siis juhtub nii mõndagi salapärast.
Nädala neli ilmamärki:
nugisesaks teel,vanaroheline loodus,punatiiva punane tiib,ja soe suvi.
Öö hääled on praegu nii salapärased, et neid peab lihtsalt jaaniootuse öösse kuulama minema. Rabarinnal soristab öösorr, luhaheinas hüüab hüüp, pajupõõsas laksutab ööbik ja roos siristab ritsiklind. Sekka kakulaste hilisõhtust kilkamist ja kõiksugu salapäraseid sahinaid, naksumisi ja kidinaid. Aga üha enam kostab sellesse öösse inimlaste hääli, kes sumedal ööl ei malda magada. Laulu ja lärmiga kääksutatakse kiikesid, lobistatakse paadiga järvevetel, tallatakse tantsumurusid. Sain sel nädalal vanaisa ülestähendustest teada, miks meie rahvatantsud sellised hoogsad ja kõrge jalatõstuga on – talurahva tantsupõrand polnud ju nii sile, kui valsse libistaval mõisarahval. Ikka tuli polkataktis üle mätaste ja juurikate karata. Aga kiigeplatsi tantsupõrand oli igapühapäevastest tatsumistest siiski sügiseks üsna siledaks astutud. Ja põnev on ka see, et veel sada aastat tagasi ei olnud tantsuplatsi servas pinke, ikka maas istuti või lamati ja vesteldi omavahel, nii vanad kui noored. Kaugele paistva ridva otsa aetud jaanitule süütamise ja põlemise ajal peatati tants ja laul, see oli püha hardushetk. Tulle vaadates kõneldi üksteisega tulevasest ja heast aastast. Püha tule hääbudes maa peale tehtud jaanitulest hüpati üle koos ihaldatud paarilisega, nii oli armusuhe jäädavaks pühitsetud.
Suplushooaeg on alanud. Linavästrik
Jaanipärja aeg
Aga jaanilaupäeval, mis sel aastal on ka tegelikult laupäev – tasub igal neiul punuda endale maailma kauneim pärg. Ükskõik kui meisterlikud on kunstlillede valmistajad, kaunimatest metslilledest pärga saab endale lunastada vaid otse Murueidelt. Juba on aasad täis härjasilmi ja kellukaid, tõrvalilli ja käokanne, sekka saab punuda roosat ristikut ja ängelheinu. Rohi on tõusnud jaanieelsel ajal rinnuni ja ses rohelises müüris õitseb kümneid erinevaid kõrrelisi – kasteheinad ja keraheinad, kõike rohelist, millele enamasti ei suudagi kohe nime anda. Sõnajalad on metsa all oma roseti laiali sirutanud ja ootavad õnneotsijaid oma sisemusse piiluma. Õige pea saab aga linn pärnalõhna täis, võõramaa pärnad on õitesmisvalmis, meie enda kodutalu põlised pärnad ootavad juulikuud.
Oma taimepeenar
Nädala keskel tegime põneva retke taimetark Mall Värva poole, et tuua oma peenrasse mõned taimed ravitsemiseks ja rohitsemiseks. Istutustaimedest suurem väärtus on aga kindlasti neil juttudel, mis taimetargad räägivad. Mall otsekui paitab sõnadega iga oma taime, ta võib rääkida lummatult kikkaputkest ja siniladvast, otsida põõsa alt üles mõne järjekordse taimelapse ja seda rõõmsalt tervitades rääkida kuulata soovijale tema eluloo. Aotäht sai igatahes sellest käigust tõsiselt innustust ja tegi mängumaja juurde oma peenra. Käisime talle taimi otsimas ka Juhani puukoolist ja ses tohutus taimevalikus läksid minu silmad tõeliselt kirjuks. Üritasin siis lapsele soovitada ikka seda või teist. Aga ühel hetkel ütles Ao kurvalt, et tahab teha „oma peenart“! Mikk soovitas tal valida taimed, mis temaga kõnelevad ja siis said peenrale roos Aspiriin, metsmaasikas, raudrohi, pelargoon ja mais. Üsna kummaline kooslus, eks ole. Aga tegelikult ilus ja lapse silmad jäid särama.
Luhtadel ja soodes õitseb kollane võhumõõk
Pääsukeste poritrall
Säravad ka nende tuhandete linnupojukeste silmad, kes valjuhäälselt rohus või puu otsas toitu manguvad, kuldnokalasteaiad lähevad aina suuremaks. Korra käisid sidinal kodus ka meie rasvatihasepojad. Harakas on aga üllatavalt vakka, isegi paar suurnokka on unustanud, et see kädistaja neid sabast sikutas ja on mirabellihekis tagasi. Olen püüdnud harakapessa piiluda, aga tundub, et seal käib ikka veel haudumine. See - eest on porilombiveered nüüd kõik räästapääsukesi täis, nokatäie haaval pätsitakse pooleliolevate majade katusealustesse pesi. Ilmamees Gennadi Skromnov ütleb, et kaameralindudel on sünnpäevadelaine. Must - toonekure pojad saavad juba kuuvanuseks, väike-konnakotka laps nädalaseks. Kalakotkastel on kaks poega koorunud.
Nugised ja oravapojad
Kaja Kübar annab Pärnumaalt teada, et nugised on teel ja valge - toonekure pojad piiluvad juba üle pesaääre. Kabli rand on täis roosasid käppasid... tegelikult on need sõrmkäpad, ööviiulid veel ei õitse. Palju on sel aastal vapsikuid ja herilasi, ilma teevad ka juba parmud ja kihulased. Need viimased koos sääskedega nii vihaselt, et kui küsin Pille Tammurilt, mis Palupõhja looduskoolis peale vahvate taimevärvikursuste toimub, siis esimene vastus on, et „loodust on tunda“, eriti nahal. Aga kohe jäävad suskavad vereimejad tahaplaanile ja ta räägib mulle kolmest oravapojast, kes päevläbi vana künnapuu all seemneid söövad ja maja laastukatusel kulli mängivad nii et laastud lendavad: „ Tegelikult on nad ühest nurgast katuse natuke ära mänginud!“ Vesi nii meres kui Emajões on supluskõlbulik. Emajões on Tammuri sõnul natuke havimaime ka: „Näost natuke havi moodi, aga muidu tited, mis tited.“
Pajuoksal laulab karmiinleevike
TSITAAT:
Vana inemese ütlese, et ku päiv ümbre käändus, päävä löhembäs nakkasõ minemä, sõs kaos söögiisu är, ei taha inämb nii pallu süvva, nikagu talvitsõ pööripääväni. Rõuge
SOOVITUS:
Nõo rahvapärimus räägib, et jaanipäeva peetakse kuningas Jaani mälestuseks. Jaaniöösi ratsutavat see muistne kuningas ühest kohast teise vaatama, kas jaanituled põlevad. Jaanipäeva tähtsaim komme ongi esivanematele lugupidamise avaldamine. Jaanipäev on olnud üle maa ka surnuaiapüha, siis mindi vanematele austust avaldama. Kindlasti kaunistati haud kõige kaunimate lilledega. Ka kalmudel toidu jagamine on olnud kombeks üle maa.
Eesti allikad: Hõbeallikas Oru pargis
Toila - Oru pargis Pühajõe parempoolsel nõlval Lossitrepi kõrval asub püha Hõbeallikas. Kõrge liivakivikalju allosas on kolmnurkse avaga koobas pikkusega 6 meetrit. Koopa kõrge ja lai esiosa varises ligi 9 meetri pikkuselt sisse 1956. aastal ümbruskonnast leitud ja koopasse veetud laskemoona lõhkamisel. Koobas taastati praegusel kujul 1971. aastal. Kolmekümnendatel aastatel, kui siin oli presidendi residents, valgustasid koobast värvilised laternad. Koopa lõpus voolab kaljulõhedest välja Hõbeallikas, mis on koopa põranda üle ujutanud. Koopa suudmest tuleb välja väike ojake, mille vooluhulk on alla 1 l/s, selle selgeveelisus hämmastab võrreldes ümbritsevate ojakeste rauarikkusega. Hõbekoobas on maarahva muistne pelgukoobas, kus oldi paos nii venelaste kui Saksa ordu sõjakäikude ajal. Rahvapärimuse järgi käisid külapoisid kuuvalgel ööl siin haldjaid piilumas, seepärast nimetati allikat ka Haldjaallikaks. Allika kõrval asub ka ohvrikivi.