Fotod: Arne Ader
Liivatüllid
Liivatüll Charadrius hiaticula
Lahkuvad meie aasta linnud – liivatüllid, septembri esimese poole lõpuga on nad meilt tavaliselt läinud.
Rände ajal ja toitumispeatustel on liivatülle päris põnev vaadelda. Tegu on peamiselt põhjaalade asukatega, kes rändavad sageli segaparvedes, koos teiste kahlajatega. Meil suvel koorunud ja lennuvõimestunud noorlinnud on juba lahkunud. Rändeseltsingud peatuvad toitumisaladel, lagedal rannikul, saartel ning laidudel, kus ei ole võimalik peituda (otsitakse rannamudast, klibult ja adruvallidel veelimuseid ning selgrootuid seal jagub neid kõigile). Nõnda on seltsingus iga üksiku linnu risk, kiskja või röövlinnu ohvriks langeda väiksem - tähelepanelikud on vähemasti sajad silmapaarid...
Kahlajate seltskonnas tunneb liivatüllid kergelt ära, nad on ühed pisemad, veidike põldlõokestest suuremad ja kopsakamad. Seljasulestik ja pea liivakarva, otsmikul ja kaelal must vöö, nende vahel valge. Jalad oranžid nagu nokkki, mis musta otsaga ja noka kohal, silmade vahel valge laik. Kui proovida sügisrändel noor- ja vanalinde eristada, peaks tähelepanu pöörama valgele kulmutriibule, mis on vanalindudel lühem.
Talvituma lennatakse nii Lääne-Euroopasse kui Aafrikasse.