Kirjutas Kristel Vilbaste, loodusenaine@hot.ee
Pildistas Arne Ader
Seeneaeg on haripunktis. Pirn-murumunad Paganamaal
Sillerdava päikesepäeva läänetaevasse immitseb üks tume triip. Tuul tõuseb ja pilv ründab, ründab järveäärseid puid ja inimesi oma sünksinise masendusega. Pilv on taevatipuni, korraga käib sähvatus ja taevas pillab hõbedase noole järvevette.
Sillerdava päikesepäeva läänetaevasse immitseb üks tume triip. Tuul tõuseb ja pilv ründab, ründab järveäärseid puid ja inimesi oma sünksinise masendusega. Pilv on taevatipuni, korraga käib sähvatus ja taevas pillab hõbedase noole järvevette.
Nädala neli ilmamärki:
õitsev kullerkupp,pardiparved järvel,äädikakärbseuputusja rahehood.
Istun Lohusuus Looduslodjal, tee siia oli masendav, karm sügisvihm trummeldas vastu tuuleklaasi, ei ühtki pilveauku, hall taevas otsani ühes maaga. Ja siis Peipsi. Rahu. Vaikus. Üksikutest päikesekiirtest sillerdav järvepeegel, mahe tasane laineloks. Taamal tuuritavad mustvalged tuttvardid, kalatööstuse juures sügavas rahus konutavad kajakad. Kuldnokaparv, mis mesilassülemina sahmib siia ja sinna. Kõik järgnevad suure parve pisemalegi suunamuutusele, juba nad teavad, et varsti läheb minekuks, keegi ei taha parvest maha jääda. Suitsupääsukesed, neid on nii tosinkond, küllap suurem osa on juba teel soojale maale, need hilisemad näpsavad roos lendavat putukamoosi. Ei põrisevaid kiile ega pinisevaid sääski ja pole ka tavaliselt sel ajal rõõmsalt tiirutavaid admirale – neid musta – oranži - valgekirjusid imeilusaid liblikaid. Ja tegelikult näib järv midagi otsekui ootavat. Ja siis teise reisi ajal ta tuleb. Tuleb sellise hooga, et kuigi lodi tõttab täiskäigul Mustvee poole, viis sõlme sees, siis ikkagi saab ta meid kätte. Algul ripub tumesinine mass maa kohal, sellest ilmuvad sinised londid, küllap vesipüksi lühikeste pükste variant. Siis rullib ta end meie kannul aina lähemale, pilvepiir on hallhõbejas. Mustvee kohal juba sajab, ainus päikeselaik on Vilusi kohal. Ja siis kukub pilv meile rahena pähe, laine läheb loksuvamaks, raheterad tuiskavad lahtistest luukidest sisse, otsekui suureteraline meresool. Ja siis kihutab pilv ära Venemaale, sinna, kuhu ma siia tulles seda vihma loitsisin. Taas on rahu järvel, kalurid popsutavad paatidega järvele.
Tänavuse seenesügise eripära - roosadel kärbseseentel on kenad kuhjakujulised kübarad!
Jõhvikaleee!
Nädala märksõna on kindlasti: seened! Neid on nüüd kõikjal ja kõiksuguseid. Murumunade kõrvale on maapõuest välja pugenud murukerad, neid on nüüd Raadi pargiski. Siitsamast linnahaljasaladeltki saab õhtuse seenekaste kätte, ikka tindikuid ja šampinjone, puravikumüks ja kaseriisikad. Küllus on tabanud me maad. Ja jõhvikarabad ootavad, Laeva rabas jõhvikaluuret teinud Pille Tammur ütleb, et jõhvikaid ei ole tänavu palju: „Neid on massiliselt, neid on lagedal ja puude vahel. Ja aeg on nad nüüd rabast välja tassida!“ Tõepoolest, tänavune meesaak oli niruvõitu, keskmiselt 25 liitrit taru kohta, seega, kel talvine tõbedepeletaja veel leidmata, see võiks rabast seljatäie jõhvikaid koju tuua, see aitab kindlasti paremini, kui mõnel pühapäeval aastas massijooksmistel käimine.
Tõrutus
Aga sel nädalal üllatas mind kõige rohkem autoaknast tehtud tõrude - kastanimunade hinnangu ebatäpsus. Olen sel aastal näinud mõnd tamme, mille all tõrusid palju ja ka paar hobukastanit oli „siile“ kuhjaga täis, aga kui Aotähe ja Mariga ratastega Raadi parki tõruloomade materjali varuma läksime, oli meie saak kesine. Tõrusid ikka tasapisi kogunes, paarikümnest tammest vaid kahel olid tõrud suured nagu tavaliselt, ülejäänutel aga pisikesed nagu herneterad. Ja eelmisel aastal külluslikult saaki puistanud hobukastan oli täiesti tühi. Lapsed korjasid siiski selle alt eelmise aasta mune ja arvasid, et pesevad need kodus puhtaks, aga õhtul tulid laste toast rongkäigus välja külla ainult tõrukaelkirjakud, - hobused ja - inimesed.
Kõrrepõldudel käib hiirejaht. Hiireviu
Kevad sügises
Maa on veest nii läbi imbunud, et vähimgi päikesesagar meenutab taimedele rõõmsat kevadet. Ja nii ongi Pärnumaal õitsele puhkenud kullerkupud ja varsakabjad, Soomaal koguni näsiniin. Tartus on teeääred täis õitsvaid võililli ja maasikad õitsevad oma valges ilus, mõnel on juba ka marjamamm otsas. Õunu on tänavu paiguti, Kütiorus polnud sel aastal ei ploomi - ega pirniraasugi. Porgandid ja sibulad jäid pisikeseks, kõrvitsatest ei saanudki asja. Aga sügiseselt kaunid on kassitapud, raudrohi ootab teeks korjamist. Kibuvitsa ja pihlakamarjad on rõõmsalt punased. Piibelehe marjad on tänavu üllatavalt suured. Ja et räästaparved on ikka veel kadunud, on siin - seal isegi arooniaid põõsastel. Ka astelpajusaak on tänavu nirum. Põlluviljad oleksid igatsenud päikest.
Kured stardivalmis
Rändehoog on lindudes nii suur, et põhja poolt tulnud linnud ei hooli enam inimesestki. Aotähte kooli viies oleks üks puukoristaja mind peaaegu pikali lennanud. Sookured on suurtes puntides ja passivad sobivaid tuuli, selle nädala lõpus peaksid esimesed tasapisi egiptimaa poole purjetama hakkama. Vend Enn Vilbaste ütleb, et vaid korra on ta sel aastal hanede minekut kuulnud ja korra oli õhus ka tosin laululuike, aga küllap on veel vara. Õhus on palju pistrikuid. Õhtu eel aga uluvad rabaservas hundid, enne talve tehakse nooremale soole jaht selgeks. Karud trügivad õunaaedadesse. Hiirepüüdjaid rebaseid on rohkem põldudel näha, hiireaasta tänavu vilets.
Sinikalehed on sügiseselt värvikirevad
Lambaid peab pügama noorekuu otsa sehen, sõs kasvab jälle pikk vill ja pöet villa ei lää koitama ja rõõv om paelu kõvema. Suislepa
Kui tahad hunte vaos hoida, nõnda, et nad su lambaid ei murra, siis ei tohi hundi nime nimetada. Saarlastel on see lambamurdja nimi ehk viimasel ajal liiga palju keelel. Üks vana Kihelkonna mehe õpetus käis nii: „Hunti äi lubatud ilmaskid õige nimega nimeta. Pidi ütlema metsaisand, metsaiilu, võsavillem või metsasaks. Kes elumajade juures või sihes nimetas hunti, selle karja murtsid hundid sui tervelt.“
Eesti allikad: Maimu allikas
Polli-Halliste tee lähedal Halliste ürgorgu suubuva väikese lisaoru vasakpoolses järsus nõlvas Mäkiste talu maadel asub Mäkiste põrguhaud ehk Maimu koobas. See on koht, kus paljandub Aruküla lademe punane liivakivi. Varem voolas sellest koopast välja allikas, mis nüüd on üsna viletsas seisus. Koopa kõrgus on 3m, laius 12,5m ja pikkus kuni 7,5m. Koobas sai tuntuks ja külastatavaks A. Kitzbergi jutustuse “Maimu” ilmumise järel. Paika peetakse kohaks, kus Karksi vanema Venda tütar Maimu tuleriidal ta keelatud armastuse pärast ära põletati, kaastunde märgiks lõikasid Polli naised ja tüdrukud oma juuksed lühikeseks. Ka palju aastaid hiljem kandnud naised Karksi kandis veel lühikesi juukseid. Mehed kiskusid oma vammuste küljest leina märgiks aga kõik ehted, nöörid ja poogad ära. Nii on Halliste ja Karksi kihelkonna vammus mustaks, ilma mingisuguse ehteta leinakuueks jäänud tänapäevani.