Foto: Arne Ader
Harilik orav Sciurus vulgaris
Päikeseliste ilmadega käib oravate trall. Linnainimesed märkavad sümpaatseid loomakesi nii parkides, kui kalmistutel või aedlinnades. Kuusikute päikesepoolsed äärealad on käbirikkad - seega võime kohtuda oravatega leht-, sega- ehk okasmetsades. Toidumuret tänavu pole, kuusekäbisid on üle kuue aasta külluses, tammed olid sügisel tõrusid täis, neid peitsid loomakesed samblavaipa, osa saareseemneidki veel puus...
Oravate talvepäeva toidutarve on üpris pisku. Uurijad on hinnanud seda mõningatel andmetel vaid neljakümne grammi ringis ja ebameeldivate ilmadega oravad pesast välja ei tule. Siinkohal oravate suurusest: eelmise sügise pojad on juba, täiskasvanud ja iseseisvad, kehatüve pikkust paarkümmend sentimeetrit, vanematel loomadel muidugi rohkem. Saba on oravatele väga tähtsaks tasakaaluorganiks, selle pikkus algab vähematel loomadel viieteistkümnest sentimeetrist, aga ega suurt üle paarikümne sentimeetrist saba pole vanaloomadelgi (sabakarvad annavad näilist pikkust muidugi juurde).
Aga kiimaajal nagu praegu, suureneb toidutarve kahekordseks. Ühte emaslooma saadavad reeglina paar, vahel ka mitu isaslooma, kes püüavad talvekasukas kaunitari tähelepanu võita, siis on isasloomade riiukesed tavalised, vahel isegi häälekad.
Emaslooma kandeaeg on 35 kuni 38 päeva, selle aja sees ehitab emasloom uue sünnipesa. Oravatel on niigi mitu ööbimispesa, mida suhteliselt tihti vahetatakse kui tülikad kirbud kiusama hakkavad ning vastsündinutega, keda on kevadel kolm-neli, oravamamma kirpe toita ei taha.
Sellise “leivapuu” otsa ehitab orav uut pesa
Pildistas Silvi Tanning, Lääne - Virumaal