Foto: Arne Ader
Künnivares
Künnivares Corvus frugilegus
Ega nendele koloonialindudele hästi ei vaadata ja mitmeti põhjendatult. Levinud on künnivaresed meil päris ebaühtlaselt – enam riigi ida- ja lõunaosas ja Läänemaal on mõned päris arvestatavad kolooniad, mis pisitasa suurenevad ja laienevad. Talvitujaskond on vähearvukas, aga pesitsejaid saabub keskeltläbi kümme tuhat paari.
Alates kahekümnenda sajandi lõpukümnendist on künnivaresed muutunud esimesteks „kevadekuulutajateks“, varemalt olid nendeks, keda esimestena oodati lõokesed ja kuldnokad.
Varasemat saabumist soodustab kliima soojenemine ning pesitsuskolooniates tahavad linnud varem kohal olla, et omale parimad ja turvalisemad pesitsuskohad koloonia keskel hõivata. Parimad paigad tuleb välja võidelda ja neid ka konkurentide eest kaitsta. „Tööjaotusega“ varub pesa korrastus ning ehitusmaterjali isaslind. Emaslind on „kodukaunistaja“ ning valvab, et naabrid midagi ära ei tassiks – kui midagi juhtub on tüli majas kogu koloonias ja midagi juhtub pea kogu aeg. Ainus, millega koloonia naabruse inimasustus ennast lohutada võib, et sellist „läbustamist“ on vaid veerand aastat - tüütu ikkagi. Pesitsemiseks läheb aprillikuu soojemate ilmadega.
Künnivaresed on hallvarestega suurese poolest sarnased. Isalinnud on veidi üle kolmesaja grammi ja emaslinnud kolmesaja grammi ringis. Must sulestik päikese käes metalselt küütlemas. Noka ümbrus sulgedeta ning nokatüvik kollakat tooni.