Kuidas alustada röövlinnuseiret?

 

 

Röövlindude hulka kuuluvad haukalised (harksabad, viud, kana- ja raudkull, kotkad ja loorkullid), pistrikulised ja kakulised. Eestis pesitseb 28 liiki röövlinde - nad moodustavad enam kui kümnendiku kõigist haudelinnuliikidest - ja umbes pooli neist võib kohata regulaarselt talvitamas. Röövlindude seiramiseks on kolm head põhjust.

 

·        Enamik meie röövlindudest kuulub kaitstavate liikide hulka, seega on röövlinnuseirel kõrge liigikaitseline väärtus.

·        Röövlinnuliigid on spetsialiseerunud erinevatele saakobjektidele, mistõttu nad on elustiku mitmekesisuse headeks tunnusliikideks.

·        Röövlinnud on headeks keskkonnaindikaatoriteks, kelles akumuleeruvate keskkonnamürkide mõju on hõlpsasti jälgitav. 

 

Alusta püsiala valimisest. Selle käigus mõtle läbi kolm asjaolu. 

Asukoht. Röövlindude uurimine on aastaringne tegevus. Korralike vaatluste tegemiseks tuleb alal viibida erinevatel kuudel mitmeid päevi. Seepärast peaks ala paiknema vaatlejale hästi ligipääsetavas kohas ja on hea, kui tal on seal võimalik mõnda aega püsivalt elada. Oma kodus või suvemajas on see teadagi mugavam kui telgis. Ala valikul ei ole oluline see, kas sinna jääb rabasid, suuri metsi või on kõik vaid põllumaa - röövlinde leidub kõikjal.

Suurus ja piirid. Ühele vaatlejale on paras 50 km² suurune ala. Ideaalseks vaatlusala suuruseks on 100 km², kuid sel puhul tuleks seirata mitmekesi - ühele vaatlejale kipub nii suur ala üle jõu käima. Vaatlusala peaks olema ruudu või ristküliku kujuline ning selle piirid võiks ühtida viimase linnuatlase koostamisel kasutatud 5x5 UTM ruutude piiridega.

  
Vaatlusaastad. Seire püsialal tähendab vaatlemist igal aastal. Nii väldime üldistusi ainult mõne (võib-olla mingis mõttes erakordse) aasta põhjal, andmeid koguneb rohkem ning nende kasutamine on hõlpsam. Kui iga-aastane vaatlemine tõepoolest ei ole võimalik, siis tuleks seda teha mõneaastaste tsüklitena.

 

 

Binoklist ei pääse küll kuidagi. Kullilisi õnnestub väga harva lähedalt vaadelda, sageli loetakse vaatluskaugust tuhandete meetritega. Binokkel peaks olema vähemalt 8-kordse, veel parem - 10..12-kordse suurendusega. Kuna röövlinde näeb enamasti kaugelt, tasub määramiskvaliteedi parandamise eesmärgil mõelda ka vaatetoru peale.

Pesad ja territooriumid võid märkida otse uurimisala kaardile, milleks sobib topograafilise kaardi või ortofoto väljatrükk mõõtkavas 1:10000 kuni 1:50000. Välitöödel, eriti pesade otsimisel ja kaardistamisel on suureks abiks GPS. Lennusuundade või kuuldud häälte suuna kindlaksmääramisel vajad kompassi. 

 

Tõenäoliselt vajad Sa mingit välimäärajat. Kullide, pistrike ja kakkude määramine looduses on sageli raske, ent väga harva võimatu. Eesti keeles spetsiaalset röövlinnumäärajat veel ilmunud ei ole, aga abiks on uuemad üldised määrajad, nagu näiteks Lars Svenssoni jt. "Linnumääraja" ning Lars Jonssoni "Euroopa linnud". Palju määramisinfot leiad ka internetist. Kui tunned, et vajad määramise osas abi, teata või astu läbi EOÜ kontorist - ehk leiame sealt Sinule sobiva juhendmaterjali!

Muu spetsiifiline varustus ei ole hädatarvilik. Vanade lehtpuude või mändide otsa ronimiseks võib siiski vaja minna ronimisraudu koos julgestusvarustusega, agaral kakupesade kontrollijal peaks tingimata olema mingi näokaitse (kasvõi mäesuusa prillid), rõngastajal muidugi rõngastusvahendid.

 

Talvitavaid röövlinde loendatakse jaanuaris. Esimesi käike pesitsusterritooriumide kaardistamiseks tasub teha juba varakevadel, mil kakud häälitsevad ning hiireviud ja kanakullid teevad mängulende. Vaatlustulemused kogutakse kokku septembris. Kui oled otsustanud oma püsiala kasuks, anna endast teada röövlinnuprojekti juhile. 

 

Huvi korral loe lisamaterjale: LINK

 

Projektijuht Ülo Väli