Lumelabida operaator

 

 

Veel hommikul ärgates mõtlesin, et tahan täna rääkida külmast ja pakasest, mis igal aastal jaanuari lõpus meile tuleb. See on aeg, mil peamiseks vestlusteemaks on külmapügalad õues, kas tuli päikesetõusul ikka kolmkümmend miinuskraadi ära. Või kas su torud külmusid kinni. Või palju sa täna ahjuga sooja tuppa sisse said.

 

Aga pole külma ilma, on kehvad riided. Mina igatahes ostsin endale peale külmetamist uued korralikud matkasaapad ja kui hommikul nende külmapidavust õue proovima läksin, siis nägin, et on ka saabunud aeg korralikult lumelabidaga asjatama hakata. Ja lumelükkamisest ma rääkida tahtsingi.

Siiski nimetan ära, et karmi pakase kohta leidsin eelmisel nädalal Jaak Nuti kirjelduse 1939/40. aasta talve kohta, mida praegusaegsed siiani üheks kõige külmemaks talveks nimetavad. Sel talvel külmus kinni meie kõige suurema püsiva veevooluga allikas – Norra allikas Järvamaal. Jaak Nutt kirjeldab oma isatalu Tasuja talu kõrval asunud allikat nii: “Pakaselisel 1939/40. aasta talvel külmus allikas täielikult kinni. Kalad tulid jäässe raiutud veevõtuaugu juurde värsket hapniku hingama. Ühel õhtupoolikul isa tõi silmapesukausitäie kalu. Pirakad haugid ajasid oma lõuad laiali. Pistsin ühele purikale isa puupõskedega taskunoa lõugade vahele. Oh häda! Ma ei saanud enam nuga kätte ja haug neelas noa alla. Hiljem saime noa nagu Joonase haugi kõhust kätte. Kevadel jää sulamisel oli allikas hukkunud kalu täis.”

 

 

Loodame, et sel talvel pakane siiski allikaid ei kaaneta. Aga lund on näiteks Lahemaal juba poolest põlvest. Ja natuke oma lumega võitlemise kogemustest ma seekord pajatan.

 

Lumi, on see, mille tähendust me hakkame hoomama alles siis, kui taas maale kolime. Ühel hetkel, tavaliselt küll detsembri esimesel nädalal, kihutab Eestisse Atlandilt korralik vesine tormike ja kohtudes Põhjala külmaga toob taevast alla sellise lumekoguse, mis tuiskab kinni teed ja paneb tavapärase elu seisma.

 

Maal on see muidugi hetk, kui naabritel pole aega üksteisega piirivaidlusi pidada – käiakse üksteise autosid välja kaevamas ja lükkamas. Tuisk on kõige parem kogukonna liitja.

 

 

Oma esimesed päris korralikud lumeristsed sain 2011. aasta talvel, kui kevadeks oli mu lumelabidas parandusteibi ridadest kirju ja lumelükkamise villased kindad läbi kulunud – plaanisin neid isegi ERMi lumeaasta näitena anda.

 

Aga ühtteist ma sellest aastast õppisin. Õppisin seda, et maal elades tuleb endale kohe sügisel teha korralik lumelükkamise plaan. Leida üles need kohad, kuhu peab igapäevaselt minema ja mida on vaja lahti lükata. Esimene on rada puukuurini, prügi- ja kompostikastini. Postkastini. Ja linnusöögimajani. Need on tark lükata selle järgi, kuhu teete esimese lumega jäljed. Võibolla märkate mõnd endale iseloomuliku rada lumel veel, ka see tasub lahti lükata. Vanarahvas lumelükkamisega väga vaeva ei näinud, rajad tallati sisse ja ukseesised said näha korraliku luua vibutusi. Siiski kulub tänapäeval korralik koduõue jõusaal ära, pole meil ju ka enam põlvini ulatuvaid vilte, millest lumi sisse ei tule. Lund pole mõtet lükata laiemalt kui üks labidatäis, siis saab selle vähema sajuga lihtsalt puhtaks lükata - ei pea tõstma.

 

Oluline on lumelabida suurus. Mina ei jõua sulaga tõsta suuremat, kui see kõige väiksem Fiskarsi lumelabidas, meestele sobib ehk ka see suurem.

 

Aga nende suuremate sahkadega pole tavainimesel väga palju teha, sest lumi tuleb enamasti sulalumena ja see on jube raske. Lükata alati ei jõuagi.

 

Kirjutasin kunagi loo tiigijääst uisuvälja tegemisest ning arvutasin välja, mitmeid tonne lund selleks oli vaja ära tõsta. Sulalumes on vett umbes poolejagu, ülejäänud maht on õhk. Kuupmeetrine jääkuubik kaalub umbes tonn, sulalumi 500 kilo. Katsetage, mitu labidatäit on teie kuupmeeter lund.

 

Ja siit saabki aru, miks nõrgemad puuvarrega labidad kergesti katki lähevad. Kui maal elate, siis tasub osta kallim ja vastupidavam, kui just ise hea labidavarremeister pole.

 

Lumepuhureid mina ei armasta, sest nende lärm on samaväärne trimmeriga. Ja pool talvemõnudest jääb saamata. Võibolla mu arvamine muutub 20 aasta pärast, kui ma enam labidat välgutada ei jõua.

Riietuda lumelükkamiseks tasub nagu suusatama minnes, õhukeselt ja hakata kohe kühveldama, et sooja saada. Raske töö paneb liiga paksudes riietes higistama ja siis hakkab pärast külm, sellest külmatundest ei saa lahti terve päeva jooksul kui just sauna ei lähe. Kindlasti ei tasu korraks tubaste riietega õue joosta, et lükkan ajalehti tuues teed ka lahti, See on kõige tavalisem talviste külmetushaiguste põhjus. Kõik viirused, mis seni vaikselt oma tundi oodanud, aktiveeruvad külma saanud ja nõrgestatud kehas.

 

Ja ei saa me enamasti läbi ilma autota, seepärast on kõige suurem talvine nuhtlus autotee lahtilükkamine. Ja just selle juures on lumelükkamise planeerimine kõige olulisem. Esimese lume ajal tuleb rajada piisavalt lai autoga manööverdamise tee, sest pärast külmunud hangeservasid raiuda on juba raske.

 

Samamoodi, nagu tuleb koristada kohe teehooldusauto poolt teie väravasse lükatud vall. Kui see jäätub, siis ei raiu seda ka kirvega. Ongi kevadeni hüppeplatoo.

 

Ja lai peab see ala olema sellepärast, et kuhugi tuleb kogunev lumi ju panna, tasapisi sokutame seda ikka hangeserva, mitte hange taha – mingil ajal lihtsalt ei jõua. Ja nii jääb õueala ikka kitsamaks.

Selsamal 2011. aastal olid mu teeäärsed hanged lõpuks nii kõrged, et ma ei ulatunud enam lund hange otsa viskama. Siis leiutasin lume ülepea heite. Töötas.

 

 

Loodame, et sellist lund tänavu ei tule. 2011. aastal talvel ei olnud kahe ja poole kuu jooksul ühtegi sulailma, seega lumi ka ei sulanud. Muidugi on oluline mahasadav värske lumi kohe peale saju lõppu koristada, isegi öösel, sest kui külmetab, siis on selle lahtikangutamine tunduvalt raskem.

 

Ilusat lumeaastat ja mõnusat lumesporti!